Viimasel ajal kuuleb üha enam, kuidas Pärnu linnaruumis on just praeguse valitsemiseperioodi jooksul valminud nii palju uusi investeeringuid, kuid nüüd peaksime keskenduma rohkem linna suuremale tulevikuvisioonile, kirjutab Pärnu abilinnapea Irina Talviste.
Milline on meie kodulinn 20-30 aasta pärast? Eriti agaralt ei ole poliitikudki valmis sellel teemal sõna võtma. Miks? Põhjus lihtne – oma visiooni välja ütlemine nõuab julgust. Kui keegi selles osas otsa lahti ei tee, siis diskussiooni ei teki.
Enne 2021. aasta valimisi tõin lauale teema, et Pärnu võiks olla väike Amsterdam. Eelkõige pidasin seda võrdlust tuues silmas jalgrattateede võrgustikku. Selles valdkonnas oleme astunud hiiglaslikke samme edasi. Olen kursis, et neid kes tehtut halvustavad jagub piisavalt, kuid siinkohal ütlen vaid üht – tehke paremini! Või esitan vastu küsimuse, mida ise olete teinud peale halvustamise?
Linnaruumi vastu vähegi huvi tundvad inimesed on märganud, et viimase valitsemisperioodi jooksul on uskumatult palju jõutud. Kõige üleslugemine on kohati isegi keeruline. Olulisemad neist: uus sild, Supeluse promenaad, rannaala uuendus, Munanägi, teedevõrgustik, uued võimalused jalgrattal liikumiseks, Koidula park. Muljetavaldav loetelu, kas pole?
Kuhu edasi? Usun, et julge tulevikuvisioon aitab meil jõulisemalt edasi liikuda. Viimaste kuude jooksul olen seda mõtet testinud väga paljude pärnakate peale ja endalegi üllatuseks saanud kinnitust, et ideel on jumet ning poolehoidu.
Lähimate aastate jooksul valmivad kauaoodatud ja lubatud transpordiühendused (neljarealine ViaBaltica maantee, Rail Baltica), mis avardavad meie kodulinna võimalusi arenguks, mida paljud täna isegi ei suuda ette kujutada. Ja siin ongi küsimus, millist Pärnut pärnakas ise tahab?
Eristumine teistest Eesti omavalitsustest ja jõuline selles suunas liikumine annab meile eelise. Ütleme selle siis lõpuks ometi avalikult välja. Pärnust peab saama Eesti turvalisim, ihaldatuim ja lastesõbralikum elukeskkond kahe suure Baltikumi metropoli (Tallinna ja Riia) vahel. Arengupotentsiaali meil jagub nii keskuslinnas kui erinevates osavaldades (Paikuse, Audru ja miks mitte Tõstamaa).
Konkurentsivõimeline elukeskkond kasvatab helikiirusel rahvastikku. Siin elavad inimesed aga toovad maksutulu kohalikule omavalitsusele. See võimaldab linnavõimul pakkuda oma kodanikele kõike seda mida üks hooliv ja väärikas omavalitsus põhiülesandena tegema peab.
Kui elukeskkond areneb kiirelt ja jõuliselt, siis vaieldamatult areneb sama jõuliselt ja kiirelt ka vajalik taristu. Lisanduvad kinod, meelelahutus- ja kultuuriasutused, kaubandus jm. Siin on aastaringselt elanikke, kellele soovitakse pakkuda nii teenuseid kui erinevaid tegevusi.
Lisaks loovad meie uued transpordiühendused linnale võimaluse senisest enam rahvusvahelistuda. Rahvusvaheline tuntus aga toidab aastakümneid toiminud Pärnu kuurordikultuuri. Loob täiesti uue dimensiooni ettevõtluse arenguks, mida juba aastaid on eest vedanud kaugtöövõimalusi pakkuvad innovaatilised ettevõtlusvormid.
Ja see kõik aitab meil tormilise kiirusega keskmise töötasu Eesti konkurentsitabelis tõsta minimaalselt TOP 3, aga ambitsioon peaks olema vähemalt positsioonile number kaks.
Kõige selle saavutamiseks on vaja alustada iseendast armsad pärnakad. Me peame end ise üheskoos suuremaks tegema. Me ei pea mitte ainult edastama loosungeid positiivsusest, ise samal ajal tegelikult nurisedes ja halades. Me peame päriselt ühiselt uskuma, selle nimel töötama ja olema uhked oma linna üle.
Meie kõik oleme selle protsessi kõige olulisemad lülid, oma kodukoha turundajad. Eks iga algus on raske aga esmalt piisab ka käputäiest inimestest, kes seda ideed ja visiooni usuvad. Kui need inimesed suudavad järjest enam ja enam enda ümber koondada uskujaid ning tegutsejaid, siis see kõik juhtub. Ärgem alahinnake uskumise mõttejõudu. Mina usun ja mina selles suunas koos Reformierakonna meeskonnaga ka liigun.