Kõik lisaraha läheb selleks, et teha võimatuks Eesti inimeste kodude, koolide, haiglate, kohvikute, kaubanduskeskuste ehk meie ühise riigi hävitamise soov, kirjutab peaminister Kristen Michal.
Järgmisel aastal kulub riigikaitsele 2,3 miljardit eurot, enne sõda eeldasime, et 2026 kulutame 1,5 miljardit vähem ehk vaid ca 800 miljonit. Maksulaekumistest jääb selle vahe katmiseks kaugelt puudu, peame võtma sadades miljonites laenu, kärpima riigiaparaati ja otsima muidki allikaid. Meie kodude kaitse suurte kulude õiglasemaks jagunemiseks taastame tulumaksuvaba miinimumi, mis jõuab kindlalt inimesteni ega kao seletamatult vahemeeste marginaalide või maailmaturuhindade tõmbetuulte muutustes.
Juba kolm ja pool aastat tõuseme hommikuti ja näeme, et Ukraina linnasid on taas tabanud Venemaa raketid ja droonid. Kiievis, Harkivis või Odessas on jälle hukkunuid. Taas on inimesed kaotanud oma kodud. Kellegi kätega üles ehitatud väike äri on segamini pommitatud, hävinenud on teise ettevõtte tootmine.
Neis linnades, millest Venemaa agressioonisõja rindejoon on üle käinud, pole enam kivi kivi peal. Kurjus on maamunalt pühkinud sadade tuhandete inimeste kodupaigad.
Sama on ajaloos tehtud ka Eestimaaga. Venemaa on alati tegutsenud ühtemoodi – kui nad saavad, siis külvavad valimata hävitust. Teises maailmasõjas pommitati maatasa Narva, Tartu ja Tallinna purustamine oli ulatuslik.
Enne Kremli režiimi alustatud täiemahulist sõda Ukraina vastu arvasime, et riigikaitsele kaks protsenti ja natuke enam kulutades suudame koos NATO liitlastega piisavalt oma heidutust Venemaa vastu mõõdukas tempos ja vajalikul määral kasvatada. Aga Venemaa näitab, et on aastaid valmis leidma mistahes ressursse eelarvest, majandusest ja ühiskonnast, et hoida käigus oma verist sõjamasinat kõikehõlmava hävitustöö jätkamiseks.
Vene armee on täna suurem, kui see oli enne sõda. Avalikud kulutused sõjale on vähemalt 6 protsenti SKTst.
Kindlaks võiduks valmis
Oleme teinud oma järeldused ja tegutseme. Siht saab olla vaid see, et Eesti enda kaitsevägi peab olema valmis võiduks. Ainult siis, kui vaenlane usub oma vältimatusse kaotusesse, on võimalik ära hoida sarnased laastamised Eestis.
Tegime selle saavutamiseks plaani ja otsustasime ühe esimese NATO riigina kava rahastamiseks tõsta kaitsekulud viie protsendi peale SKTst juba tulevast aastast. Liitlased kinnitasid sama taseme saavutamise soovi juunikuisel NATO tippkohtumisel. Alliansi idatiiva piiririigina aga vajame suuremat kaitset kiiremini.
Kui räägime vaid protsentidest ja SKTst, siis võib see jääda kaugeks ja arusaamatuks. Mida tähendab kaitsekulude suurendamine eelarvele ja seega meie riigile?
Kõigepealt tasub vaadata ajas tagasi, milliseid kaitsekulusid planeeris riik enne sõda. Vahetult enne Venemaa agressiooni algust Ukrainas kinnitati riigikaitse kümneaastane arengukava 2022–2031, kus suures plaanis ennustati kaitsekulude suuruseid igaks aastaks.
Näiteks pidid selle prognoosi järgi olema kulud 2022. aastal ca 650 miljonit eurot, tänavuseks aastaks ennustati nende suuruseks 750 miljonit ja 2026. aastaks prognoositi, et kulud ulatuvad 780 miljoni euroni. Selle katmiseks olid eelarves olemas prognoositavad tulud, mis laekuvad maksudest.
Pooleteist miljardiline vahe
Venemaa sõda muutis kõike. Juba 2022. aastal oli selge, et Eesti edasi ei saa samamoodi jätkata. Riik otsustas lisada kaitsekulusid erakorraliste tugevduspakettide abil ja varsti lepiti juba kokku kaitsekulude tõstmises 3 protsendile SKTst.
Nende otsuste tõttu on näiteks tänavu kaitsekulud 650 miljonit eurot suuremad, kui enne sõda ennustati, ulatudes 1,4 miljardi euroni.
Meie kaitseväe hinnangu järgi oli Eesti kindlustamiseks vaja teha rohkem. Mäletatavasti kiitis valitsus möödunud aastal esmalt heaks suuremahulised moonahanked. Seejärel asusime arutama kaitsekulude veel suuremat püsivat kergitamist üle 5 protsendi SKTst.
Valitsus ei ole tegutsenud üksinda. Kaitsekulude suurendamise vajadus on pälvinud laia poliitilist toetust ja see on olnud üpris üksmeelne.
Kaitsekulud kasvavad tulevast aastast enam kui kahe miljardi euroni aastas. See on üle 1,5 miljardi euro rohkem, kui 2026. aastaks enne sõda prognoositi.
Tühjad sõnad ei aita
Allolevalt graafikult on näha, kuidas järjestikused otsused kaitsekulude suurendamiseks mõjutavad riigikaitsele eraldatavaid summasid. Kõige alumine osa näitab sõjaeelseid kaitsekulude prognoose. Ülemised osad peegeldavad lisaotsuste mõju, millest kõige pealmine näitab, kui palju lisandub aastas seoses kaitsekulude suurendamisega üle viie protsendi SKTst.
Suurendades kulusid, peab valitsus vaatama ka riigi rahakotti. Maksutõusud pole kellelegi meeltmööda, aga nii suurte uute kaitsekulude summade vähemalt osaliseks katmiseks teist teed pole. Kahjuks ei ole valitsus müstiliste võimetega šamaan, kelleks nähtavasti peavad end mitmed opositsiooni eestkõnelejad, kes küll toetavad kulude suurendamist, aga lubavad neile katte leida tühju sõnatrumme tagudes.
Järgnev graafik kujutab Venemaa täiemahulise sõja algusest saadik tehtud kaitsekulude suurendamise otsuste tõttu tekkinud iga-aastaseid lisakulusid ning nende katmiseks vajalikku maksutulu lisalaekumist.
Maksud katavad osa
Riik hakkas kaitsesse lisaraha suunama juba enne, kui oli nende katmiseks laekunud lisaraha. Miinust kogunes omajagu. Samamoodi on selge, et kuigi tänavu võivad kaitsele suunatud lisakulutused ja maksutulude täiendavad laekumised ajutiselt tasakaalu saavutada, toob kulude kasv viiele protsendile SKTst juba järgmisest aastast taas suure erinevuse sisse- ja väljaminekute vahel.
Tõsi ta on, täiendavad maksulaekumised ei kata kaugeltki meie kaitse tugevdamise vajadusi. Pingutame ja tõmbame koomale riigiaparaadi valitsemiskulusid. Püüame leida võimalusi teatud kulude osas saada toetust Euroopa Liidult. Tulevase Euroopa eelarvekava raames selgitame partneritele, et Venemaa agressiivsuse tohutu kasvu tõttu kannavad ELi idapiiri riigid nüüd eriti suurt koormat ühise Euroopa kaitsmisel. Ja peame ka sadades miljonites laenu võtma, see pole saladus.
Kohtudes tavaliste inimeste ja ettevõtjatega, olen kogenud palju toetust ja arusaamist, et valikud ning otsused on rasked. Kuid ma ei arva, et ühiskonnas ei peaks valitsuse otsuseid põhjalikult arutama ega kritiseerima.
Raha peremees on kodanik, mitte vahemehe lahkus
Näiteks praegu laialt käsitletav käibemaksu mõju on väga hästi näidanud, kuidas hindu mõjutavad komponendid muutuvad. Majandusekspertide ja ajakirjandusväljaannete põhjal – Postimees avas äsja sisukalt kaupmeeste juurdehindlusi ja kasumimarginaale – saab igaüks ise vaadata, kas käibemaksu väike lisamine on hinnatõusude põhiline põhjus. Või mängib rolli kaubanduspindade rohkus, mis on rekordiline inimese kohta Euroopas.
Valitsus ei ole kurt tõsise mure suhtes hinnatõusude pärast. Seetõttu otsustasime järsult tõsta tulumaksuvaba miinimumi. Sellise lahenduse puhul saame olla täiesti kindlad, et lisaraha jõuab inimeste kontodele otse ja seda ei hauka ära näiteks tooraine maailmaturu hinnatõus või muu marginaali muutus.
Valik on selge: kas maksuerisustega anda raha vahemeestele – millest vaid osa jõuab lõpuks inimesteni ning osa kulub pindade laiendamiseks – või tagada, et maksulangetus päriselt rahakotti täies mahus toetab. Parem on, kui igaüks saab ise otsustada, kuidas soovib oma raha kasutada – viib poodi, teeb trenni või investeerib.
Tulumaksuvaba miinimumi seadmine 700 euro peale jätab keskmise palgaga inimesele üle 120 euro kuus rohkem raha kätte. Kokku jääb selle muutusega inimestele ca 300–400 miljonit eurot, mis tähendab, et ka maksukoormus üldiselt alaneb – 38,6 protsendilt 35,6 protsendile SKTst. See muutus on mõeldud just selleks, et kaitsekulude rahastamine ei rõhuks täie rauaga vaid Eesti keskklassi ja isegi väiksema sissetulekuga inimesi, nagu teeb praegu kehtiv Isamaa, sotsiaaldemokraatide ning Keskerakonna astmeline tulumaks ehk maksuküür.
Lõpetuseks – kõik lisaraha läheb selleks, et muuta võimatuks igasugune soov tulla meie Eestit hävitama, purustama kodusid, koole, haiglaid, kaubanduskeskusi või terveid linnu, nagu me oleme oma ajaloos valusalt kogenud ja näeme Ukrainas. Võtame juurde sadu miljoneid eurosid laenu, maksutulud ei kata kaitsekulude kasvu, ent teist valikut ei ole. Sest teist Eestit ei ole.