Kehtiv relvaseadus on tugevalt mõjutatud aastatetagusest arusaamisest, et riiki kaitsevad politsei ja professionaalne sõjavägi ning rahval pole vajadust omada ega käsitseda tulirelvi – ehk mida vähem relvi elanikkonna käes on, seda parem, kirjutab kaitseminister Hanno Pevkur.
Pärast 2022. aasta 24. veebruari on aga Euroopa julgeolekumaastik radikaalselt muutunud. Venemaa täiemahulise sõja alustamine Ukraina vastu on rünnak ka Euroopa ja läänelike väärtuste vastu. Loomulikult peab Venemaa ka Eestit oma vaenlaseks ja korraldab Eesti vastu mõjutusoperatsioone.
Seetõttu on rahva kaitsetahte tugevdamine olulisem kui kunagi varem. Äsja Haagis NATO tippkohtumisel tehtud otsus kaitsekulude tõstmiseks on vabaduse hoidmiseks ülioluline, ent see eeldab ka Eesti enda sõjalist võimekust ja rahva valmisolekut riiki kaitsta. Tugev kaitsetahe on eeldus ka selleks, et kodanik läbiks ajateenistuse edukalt, oleks motiveeritud õppima sõjalisi oskusi ja hoiaks ennast füüsiliselt heas vormis.
Eestis läbib ajateenistuse umbes 50 protsenti kutsealustest noortest meestest ja väike hulk naisi. Mida rohkem noori mehi ja naisi läbib ajateenistuse ja saab sellest positiivse kogemuse, seda tugevam on kõigi kodanike seotus riigikaitsega ja sellest tulenevalt ka nende kaitsetahe. Põhja- ja Lääne Euroopas läbib ajateenistuse rohkem inimesi ainult Soomes ehk umbes 66 protsenti meeste vanusegrupist. Teistes Balti- ja Põhjamaades oluliselt vähem kui Eestis. Kui vaadata nii ajaloo kui Ukraina kogemust, võib julgelt väita, et relvaväljaõppe saanud ja tsiviilisikutena relvi omavad inimesed asuvad suurema tõenäosusega oma riiki kaitsma.
On selge, et tulirelvade turvaline ja oskuslik käsitsemine ei ole ainus viis riigikaitsesse panustamiseks, kuid see loob olulise aluse sõjaliste oskuste kujunemiseks, mis omakorda loob paremad eeldused ja suurema motivatsiooni vajadusel ennast ja riiki relvadega kaitsta. Isegi nendel kodanikel, kes ei läbi ajateenistust, suurendab oskus käsitseda tulirelvi usku riigi kaitsmise võimalikkusesse ning tugevdab seeläbi kaitsetahet.
Viimasel ajal ongi ühiskonnas teravamalt esile tõusnud vajadus muuta relvaseadust, et see vastaks paremini muutunud julgeolekuolukorrale ning võimaldaks riigile lojaalsetel, vaimselt tervetel ja vastutustundlikel kodanikel jätkuvalt kontrollitult, kuid samas tänasest mõnevõrra lihtsamalt omada üht või mitut relva, harrastada ja harjutada laskmist, et osata relvi käsitseda turvaliselt ja oskuslikult. Relva omamist on seni peetud kodaniku privileegiks, kuid tegelikult on relvade kontrollitud omamine kodanike poolt ka riigi huvi. Ühiselt julgeoleku loomine, mitte ainult tarbimine, on kõigi kodanike huvi ja vastutus. Eeldab ju ka põhiseaduse paragrahv 54 Eesti kodanikelt ustavust põhiseaduslikule korrale ja Eesti iseseisvuse kaitsmist.
Seetõttu ei tohigi kehtiva relvaseaduse muutmine olla pelgalt tehniline uuendus, vaid selle keskmes peab olema selge strateegiline eesmärk: tugevdada laiapõhjalist riigikaitset ning suurendada rahva kaitsevõimet ja kaitsetahet. Uus relvaseadus peab andma sisulise tähenduse Eesti riigikaitse kontseptsioonile, mille aluseks on arusaam, et riiki suudab tõhusalt kaitsta vaid terve riik ja rahvas üheskoos.
Selleks saab ja tulebki laiendada inimeste võimalusi osaleda enese- ja riigikaitses. Riik peab soodustama relvade tundmaõppimist ja ohutut käsitsemist, mitte seda takistama. Kui seni on sageli relvalubade väljastamisel takerdutud bürokraatiasse või kitsendatud põhjendamatult relvaomanike õigusi, siis uus seadus peab tooma kaasa kontseptuaalse muutuse: relvaseadus ei tohi olla usaldamatuse, vaid usalduse väljendus omaenda rahva suhtes.
Riigile lojaalsetele kodanikele, kes on relvaloa kaotanud bürokraatlikel põhjustel, tuleb selle taastamine teha võimalikult lihtsaks, kui meditsiiniline tõend seda võimaldab. On absurdne, et inimene võib jahil olles tulistada kõikides ilmakaartes, kuid ei tohi rahulikult ja turvaliselt harjutada kontrollitud tingimustes. Selliseid näiteid on kehtivas relvakorralduses kümneid – need tuleb kõrvaldada.
Õigusruumi eesmärk peab olema võimaldada õpetada inimestele relvade ohutut ja pädevat käsitsemist. Kui igaüks on võimeline kaitsma ennast, oma peret ja vara võimaliku vägivalla korral või kriisiolukorras, on ta valmis kaitsma vajadusel ka riiki.
Uue relvaseaduse peamine eesmärk peabki olema mõistlikkuse ja loogika kehtestamine: lihtsustada lasketiirude rajamist, relvade soetamist ja hoidmist ning tõsta rahva teadlikkust ja valmisolekut. Niimoodi ehitame üles tugeva, relvakultuuri tundva ja iseseisvaks tegutsemiseks valmis rahva.
Mõeldes vajalikele muudatustele relvaseaduses, on mõistlik vaadata, mida teevad riigid, kes on Eestiga sarnases olukorras. Näiteks on Soome nii oma geopoliitilise olukorra, ajaloolise kogemusega Venemaa suhtes kui ka oma kaitsevõime ja rahva kaitsetahte arendamisega Eestile endiselt hea eeskuju. Soome näitel hakkab relvade kontrollitud lisandumine ja laskeharrastuse kasvamine aja möödudes positiivselt mõjutama ajateenijate arvu ja kaitsetahte kasvu.
Soome rahvast on 11 protsenti relvaomanikud, aga Eestis ainult kaks protsenti. Muuseas, Eestis ongi proportsionaalselt rahvaarvuga kõige vähem relvaomanikke võrreldes teiste Põhjamaade ja Baltimaadega. Teistest Balti riikidest on Leedus 13 ja Lätis kümme relva saja inimese kohta, mis on oluliselt rohkem kui Eestis. Samas, kui vaadata relvadega seotud kuritegevust, ei ole vahed Soome ja Eesti vahel märkimisväärsed, kuigi Soomes on kõige rohkem relvaomanikke ja Eestis kõige vähem.
Olgu aga rõhutatud, et vajalikud muudatused Eestis tuleb teha kontrollitult ning läbimõeldult. Üldiselt tuleb vähendada liigset bürokraatiat, parandada PPA ja relvaomanike vahelist koostööd ning luua soodsamad tingimused relvade omamiseks ja laskmise harjutamiseks. Väga oluline on tagada, et relvad ei satuks valede inimeste kätte, nagu kurjategijad, riigile ebalojaalsed kodanikud või vaimse tervise probleemidega inimesed, kelle valduses võib relv põhjustada ohtu neile endile või teistele.
Ehk kui lühidalt kirjeldada relvaseaduse muudatuste eesmärki, siis on see võimaldada kontrollitult rohkematel inimestel omada relva ja harrastada laskmist, panustades sellega kaitsetahte suurenemisse, riigi julgeolekusse ning elanikkonna ja riigi vastastikusesse usaldusse ja lugupidamisse.
10 ettepanekut relvaseaduse muutmiseks:
1. Riigikaitseõpetuse raames laskeharjutused õhkrelvadest. Seda on võimalik ohutult teha kas metsalaagrites või koolide juurde vähemalt kümnemeetrise ohutu ala rajamisega õhupüsside jaoks.
2. PPA poolt riskipõhise hindamise ja relvaloa taotleja taustakontrolli sisseviimine. PPA-le peab jääma õigus keelduda relvaluba andmast ka siis, kui on kahtlus, et taotleja ei ole riigile lojaalne.
3. Relvalubade menetlustoimingute bürokraatia vähendamine, et parandada PPA ja taotlejate vahelist koostööd. Psühhiaatri tõendi asemel võiks piisata näiteks perearsti antud tõendist, et kinnitada taotleja vaimse tervise seisu. Samuti võiks lubada teha laskekatseid jahiklubis, laskespordi organisatsioonis või muu litsentseeritud laskeinstruktori heakskiidul, et vähendada politsei koormust. Muuseas võiks ka politseiametnikel võimaldada saada lihtsustatud korras luba omada tsiviilrelva.
4. Olen veendunud, et relvaluba taotlev inimene peab suutma põhjendada, milleks tal on relva vaja. Nii on näiteks üks põhjendus relva omamiseks osalemine riigikaitses. Sellest tulenevalt võiks kaaluda lubada soetada relv inimesel, kes on riigi- või sisekaitselise suunitlusega organisatsiooni liige (EROK, politsei ja piirivalvurite veteranide ühingud, Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu, Kaitseliidule alluvad kütisalgad, Naiskodukaitse jne). See aitaks vältida olukordi nagu Ukrainas esimesel sõjapäeval, kui jagati peagu kontrollimata kümneid tuhandeid automaatpüsse vabatahtlikele, kes soovisid asuda kaitsma riiki. Parem on võimaldada vabatahtlikel riigikaitsjatel ja eriti neil, kes on läbinud ajateenistuse, ise soetada relv rahuajal ja kehtestada piisav kontroll.
5. Tuleks Soome eeskujul võimaldada ka lihtsamalt harrastada laskmist ilma nõudeta minna laskevõistlustele, sest selline tegevus toetab vähemalt kaudselt riigikaitset ja parandab inimeste teadmisi tulirelvadest ning õpetab neid relvi ohutult ja oskuslikult käsitsema. Samamoodi kui Soomes, saaksid laskeharrastajad selleks pidada elektroonilist laskepäevikut ja viie aasta jooksul harjutada lasketiirus vähemalt teatud arv kordi.
6. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel tuleks tänasest rohkem arvestada rikkumise iseloomu, raskust ja isiku üldist käitumist ja anda PPA-le rohkem kaalutlusõigust ja võimalus valida erinevate meetmete vahel. Meenutan, et riigikohus on juba vähemalt neli korda otsustanud, et relvalubade kehtetuks tunnistamine on teatud juhtudel olnud ebaproportsionaalne meede.
7. Tuleks kaaluda ka kodus hoitavate padrunite lubatud koguse suurendamist. Nii näiteks võiks laskemoona lubatud kogus sportlaskmise ja riigikaitse puhul olla vähemalt 10 000 padrunit, sõltudes seejuures kaliibrist ehk padruni mõõtmetest. Kui on täidetud lisatingimused hoiustamiseks, võiks see kogus olla isegi suurem. Soomes on see näiteks 20 000 padrunit.
8. Bürokraatia vähendamiseks tuleks ka kaotada nõue hoida padruneid relvakapi sees eraldi lukustatud sahtlis või laekas, sest selline nõue erineb mujal Põhjamaades kehtivatest nõuetest. Bürokraatia vähendamiseks võiks olla samuti selgelt kirjas, et summutit ei pea relva otsast eemaldama, kui summuti on lubatud.
9. Samuti on mõistlik lubada relvaomanikul hoida relvi eri kohtades vastavalt oma vajadustele ja eeltingimusel, et turvalisus ning piisav valve on tagatud. Nii näiteks tuleks selgelt sätestada, et kapist väljas võib hoida korraga vaid ühte relva, kui just ei ole tegu nende hooldamise vms-ga.
10. Kindlasti tuleks Eestis juurde rajada lasketiirusid ja laskepaikasid. Sada aastat tagasi oli Eestis 1000 lasketiiru ja laskepaika, aga täna kahjuks ainult 111. Soomes on lasketiirude arv 600, aga kohe Ukraina sõja alguses otsustas Soome valitsus suurendada lasketiirude arvu vähemalt 1000 peale. Norras ja Rootsis on teatavasti mõlemas umbes 3000 lasketiiru. Kuna tänastele turvanõuetele vastavaid lasketiirusid on väga kallis ehitada, siis peaks võimaldama rajada ajutisi laskepaikasid tänasest leebemaid turvanõudeid arvestades, et teha nende ehitamine odavamaks. Muuhulgas väärib märkimist, et Soomes ja Rootsis on maapiirkondades maaomaniku loal ja relvaomaniku vastutusel õigus harjutada piiratud ulatuses laskmist turvalises kohas ja naabreid häirimata.