Kui usaldus riigi ja õiguse vastu mureneb, ei jää sellest puutumata meist keegi. Mitte ainult need, kelle elu on rikutud. Ka sina, mina, meie kõik – sest praegu on see keegi teine, tulevikus võid see olla sina, kirjutab riigikogu liige ja endine justiitsminister Kalle Laanet.
Rohkem kui kaks aastat tagasi tuli meedias pommuudis, et Eesti politsei juhtkonda (kuut inimest) kahtlustatakse kuriteo toimepanemises. Viimastel aastatel oleme pidanud tunnistama, et Eestis lahendatakse haldussisesed küsimused mitte läbipaistvalt ega õigussüsteemile omaste vähem koormavate menetluste kaudu, vaid hoopis kriminaalmenetluse teel, läbi kõige rangema, inimese põhiõigusi kõige jõulisemalt piirava protsessi ja maksumaksjale kõige kallima menetluse kaudu.
See ei ole õigusriigile kohane. See on süsteemne ebaõiglus, mis on toonud Eestile kaasa rahvusvahelise mainekahju, murendanud meie õigussüsteemi usaldusväärsust ja jätnud paljud inimesed – ning nende lähedased – moraalselt ja materiaalselt sandistatuks.
Kolme politseijuhi, Eerik Heldna, Aivar Alavere ja Elmar Vaheri süüdistamisel prokuratuuri poolt raius toonane peaprokurör, et kriminaalmenetlusega on kogutud piisavalt süütõendeid nende süüdimõistmiseks. Kogu kaheaastane saaga on läbinud kuus kohtuinstantsi ja kõigis on saanud õiguse need kolm politseijuhti.
Kellele see kõik korda läheb? Kes vastutab? Vastust pole kuulda.
Süsteem on loonud olukorra, kus need, kes otsustavad, jäävad varju – kohtuniku talaari taha, ametkondliku vaikuse katte alla.
Aga kui usaldus riigi ja õiguse vastu mureneb, ei jää sellest puutumata meist keegi. Mitte ainult need, kelle elu on rikutud. Ka sina, mina, meie kõik – sest praegu on see keegi teine, tulevikus võid see olla sina.
Õiglane riik algab julgusest vastutada. Ka neil, kes seni on jäänud nähtamatuks.