Meie endi kinnimakstud lasteaiad ei ole luksus, vaid osa baasharidusest, mida linn – ja riik – peab suutma pakkuda. See on investeering tulevikku, mitte raha tuulde loopimine ning Tallinn on elulise valiku ees, kirjutab Tallinna linnavolikogu esimees Toomas Kruusimägi (Reformierakond).
Olen aastaid töötanud koolidirektorina. Tean, et mida tugevam on eakohane ettevalmistus, seda edukam on lapse haridustee. Rahvusvahelised uuringud kinnitavad: hea alusharidus parandab oluliselt lapse toimetulekut, sotsiaalseid oskusi ja õpitulemusi.
Kui Eesti suudab pakkuda maksuvaba põhi-, kesk- ja isegi kõrgharidust, siis miks peaks koolieelse hariduse eest maksma? Ei päde mugav jutuvada, et ühes haridusastmes õppimine on seadusest tulenev kohustus ja teises mitte.
Ühiskondlikud kokkulepped ja hoiakud on aastatega muutunud nii Eestis kui ka Lääne kultuuriruumis tervikuna. Lasteaias käimine on de facto laste argielu möödapääsmatu kohustus, kuna enamikel lapse- ja vanavanematel pole võimalusi, et olla lastega ise päevasel ajal mitu aastat järjest kodus, või palgata lapsehoidja. Lisaks soovib enamik lapsevanemaid, et nende lapsed saaks varakult tugeva alushariduse ning õpiksid paremini suhtlema, üksteisega arvestama, koos tegutsema. Seda saab kõige paremini teha just lasteaias.
Valik on meie endi kätes
Tallinna eelarve võimaldaks teoreetiliselt lapsevanemad lasteaia kohatasu maksmisest vabastada – küsimus on poliitilistes valikutes.
Me peame julgema öelda, et meie endi kinnimakstud – mitte tasuta, sest ükski avalik teenus siin ilmas pole tasuta – alusharidus on vajalik ja võimalik. Jah, maksuvaba lasteaiakoht eeldab tarku otsuseid: kestlikku rahastust, tarbetute kulutuste kärpimist ja süsteemi, mis arvestavad võimalikke riske ja ootamatusi. Kui tasuta alusharidus on meie prioriteet, tuleb meil ümber seada ka ülejäänud prioriteedid. Ei linna ega pere rahakott pole kummist, aga valikud on meie teha. Olgugi, et need valikud on harva lihtsad.
Kõik seni esile tõstetud riskid – olgu need seotud kohtade nappuse, fiktiivsete sissekirjutamiste või eelarvelise lisakoormusega – on poliitilise tahte korral lahendatavad. Näiteks saab seada tasuta koha eelduseks lapse regulaarse osalemise õppetöös. Või nõuda, et mõlemad vanemad on registreeritud Tallinna elanikuks. Linn peab looma targa, õiglase ja läbipaistva reeglistiku.
Kahjuks on lasteaia kohatasu kaotamise küsimus viinud Tallinna juhtimise praegu ummikusse. Koalitsioonis on sügav lahkheli: ühed istuvad ühes, teised teises kaevikus. Maksuvaba lasteaia vastased poliitdoktorid ja -spinnerid tekitavad udu, et fookus oleks võimalikult hajus ja inimestel tekiks küsimus, et kes mille eest ikkagi võitleb. Kes seisab Keskerakonna vastu, kes laste ja perede toetamise poolt? Kuid nii ei saa linna juhtida.
Muide, linnapea märkused Reformierakonna suunal on mõistetavad. Pean silmas just maksuvaba lasteaia ettepaneku ajastust, mis jäi minugi eelistuste jaoks natuke hiliseks. Muud etteheited partneritelt, mida oleme meedia vahendusel lugenud, on siiski pigem emotsionaalsed kui sisulised.
Kas seisame laste eest lõpuni?
Me oleksime võinud konkreetse ettepanekuga tulla välja varem – kuigi suund tasuta alushariduse poole on olnud meie eesmärk juba 2017. aastast ja ka käesoleva koalitsiooni sünnist saadik. Tõime selle siiski arutelusse lubatud ajaraamis ja volikogu tööloogikat järgides.
Pelgan, et tõenäoliselt poleks varasem ajastus midagi muutnud. Oleksime ikkagi täna samas kohas, sest koalitsioonipartneritel on selles küsimuses põhimõtteline erimeelsus ja poliitiline hoiak, et alusharidus on vähem oluline, kui puude istutamine või näiteks lumekoristusse raha suunamine. Avalik debatt on selle tõestuseks ja ka poliitilise vastutuse proovikiviks.
Nüüdseks on selja taga kolm nädalat sisetülisid ning jõutud on poole teeni – esitatud on ettepanek kohatasu vähendamiseks 35 eurole. Kas meie linna lapsevanemad on sellega rahul, kas koalitsioonis tekib uus sünergia, koostöötahe?
On selge, et iga otsus on parem kui otsustamatus ning et linna juhtimine ei saa peatuda, töö peab edasi käima. Asi on lihtsalt valikutes.