Eesti riik on väike ja paindlik, mis annab suurte muutustega kohanemisel olulise eelise. Nii saame reageerida kiiremini, võtta initsiatiivi ja seeläbi olla teerajajad. Tehisaru tark kasutamine hariduses ja majanduses on meie võimalus olla maailmas teerajajad, kirjutab Liina Kersna.
Õnneks on eesmärgid meie haridusvaldkonna arengukavas aastani 2035 seatud ettenägelikult ja sobivad suurepäraselt ka tehisaru ajastusse. Arengukava seab eesmärgiks nüüdisajastada õppeprotsessi ja -sisu, pöörates senisest enam tähelepanu elukestvaks õppeks vajalikele üldoskustele. Just need oskused on kriitilise tähtsusega maailmas, kus tehisaru saab meie igapäevaseks töö- ja õpikaaslaseks.
Teadustööd on näidanud, et üks tehisaru tõhusa kasutamise eeldus on hästi välja arenenud eneseregulatsioonioskus ehk võime iseseisvalt juhtida oma õppimist, seades eesmärke, jälgides oma tegutsemist eesmärgi nimel ning tehes vajalikke kohandusi. Õpilased, kes oskavad oma õppimist juhtida, suudavad tehisaru edukalt kasutada. Tagasihoidlike oskuste puhul tulemuslikkus seevastu kahaneb, kuna tekib illusioon teadmiste kasvust.
Et noored tuleksid tehisaruga edukalt toime, tuleb juba esimestest kooliaastatest toetada enesereguleeritud õppimist. Just see oskus on võti, mis aitab tulevikus tehisaru targalt kasutada. Saame luua klassiruumis vajalikud tingimused, kui anname õppijatele eakohaselt valikuvabadust oma õppe korraldamisel, suuname nad tegema koostööd ning üksteist ja iseennast hindama. Samuti peaks õpetaja hindamispraktika vähendama hirmu eksimise ees ning innustama lapsi pingutama.
Seda kõike tehakse juba praegu paljudes klassides, aga kui soovime arendada lastes oskusi, mis aitavad neil hakkama saada tehisaru ajastul, siis on vaja, et enesereguleeritud õppimist toetataks igas klassis.
Tehisaru areng nõuab muudatusi – mitte ainult selles, mida me õpetame, vaid ka selles, kuidas me seda teeme. Kui kasutame tehisaru targalt, on meil võrratu võimalus muuta õppimine õppijale tõhusamaks, paindlikumaks ja tähenduslikumaks. Selleks peab koos tehnoloogiaga muutuma ka õppimiskultuur. Süsteemselt ja teadlikult.
Veel hiljuti tõdesid maailma juhtivad haridusliku tehisintellekti arendajad, et praegu ei ole olemas sellist keelemudelit, millel oleks tõeliselt head pedagoogilised oskused. Selles valguses on Eesti presidendi eestvedamisel käivitatud programm TI-Hüpe väga tervitatav. Suurte muutuste ajal on initsiatiivi enda käes hoidmine ülioluline. Tehisaru muudab maailma nagunii. Küsimus on, kas see muudatus juhtub meiega või toimub meie juhtimisel.
TI-Hüpe annab meile võimaluse rool enda kätte haarata – ja ma tean, et see rool on praegu meie haridusmaailma helgemate peade kindlas haardes, kuigi kiirus on ohtlikult suur. Meil on võimalus esimestena maailmas luua koos teadlaste, ettevõtjate ja õpetajatega tõeliselt õppimist toetav tehisaru programm.
Juba selle aasta sügisel saavad gümnasistid katsetada just õppimiseks programmeeritud tehisaru programmi, mis on loodud meie õppekavade ja pedagoogide koostatud õppematerjalide baasil, lähtudes õppimisprotsessi põhialustest. See kõik saab juhtuda, sest meil on olemas suurepärased haridus- ning ajuteadlased.
Ja nüüd jõuangi teise haridusvaldkonna arengukavas seatud eesmärgini, mis aitab samuti tehisaru targalt kasutada. Kava näeb ette, et aastaks 2035 peaks 45 protsendil 25–34-aastastest eestimaalastest olema kõrgharidus. Praegu on see näitaja 43,5 protsenti, jäädes alla majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni OECD keskmisele (47,6%). Taanis on vastav näitaja 49, Norras lausa 57 protsenti.