Looduskaitses ja metsamajandamises kindla jaotuse määratlemise eesmärk on anda kestev teadmine ja kindlus nii looduskaitsele kui ka ettevõtlusele, kirjutab Yoko Alender.
Eesti 200 ja Reformierakonna põhjalikus koostöös sündinud koalitsioonilepingus on muude oluliste teemade kõrval ka loodushoiu suhe majandusega pälvinud varasemast rohkem tähelepanu. Juba on opositsioon ja ajakirjandus kasutamas ära võimalust taaskord kütta üles vastandumist valdkonnas, kus on näiliselt – rõhutan veelkord: näiliselt – vastukäivad huvid mängus.
Looduse ja majanduse tasakaal ning looduse ja inimese koostöö ei ole mustvalged teemad. Ärge uskuge neid, kes vastupidist väidavad. Komplekssete teemade puhul, kus on palju osalisi, huvisid ja mõjusid ongi kaks võimalus: kas ratsionaalselt ja kaalutletult tunnistada teemade ja lahenduste keerukust või kurjalt karjuda, et kõik teised on süüdi. Viimane võib olla veetlev, sest negatiivne pälvib tähelepanu ja ehk populaarsustki, ent kahjuks ei paku lahendusi, ega tee kellegi elu paremaks.
Loodus läheb korda, majanduse käekäik ja palgad samuti, sest puudutavad ju meist igaüht. Mina väidan, et tegelikkuses on eesmärk ja huvid ühised, sageli aga erinevad teadmised reaalsest olukorrast ja erinevate praktikate vastasmõjust.
Oluline on mõista, et meie kõigi ehk nii riigi, ettevõtjate kui looduskaitse organisatsioonide roll on tegelikult seista hea selle eest, et elu Eestimaal kestaks. Seda silmas pidades on igati väärt koalitsiooni plaan luua selge, arusaadav, jätkusuutlik ning kindlust toov jaotus ja raamistik Eestimaa pinnal toimuvale majandustegevusele ja looduskaitsele.
Esimest korda öeldakse sõnaselgelt välja, et 30 protsenti maismaast ja 30 protsenti merest saab kaitse alla. See 30 protsenti on teadlaste pika töö tulemusel määratletud ja nüüd kõigile teadaolev määr, mis tagab looduse taastumise võime. Samal ajal lõpeb ehk sellega ka narratiiv pidevalt kasvavast looduskaitsest, sest seatav saab olema nii põrand kui lagi.
Kui küsida, et mida kaitstakse, siis vastuseks on, et kaitstakse loodust. Sisuliselt kaitseme konkreetseid kasvu- ja elupaikasid, et säiliks ja taastuks elurikkus.
Kui küsida seltskonnas, mis on loodus, vastab enamus eestlasi, et mets. Läbi sajandite on mets toonud maainimesele nii peavarju kui ka leiva lauale. Metsad on Eesti oluline rikkus, üks olulisemaid. Just seetõttu peab metsade majandamine olema kestlik ja põlvkondade ülene, et oleks tagatud metsa tervis, aga ka investeerimiskindlus metsandussektorile.
2026. aastal uuendatakse pikaajalisi metsapoliitika põhimõtteid, arvestades kõiki metsade olulisi funktsioone, ökoloogilisi, kultuurilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke. Otsustati määratleda ka eraldi metsamaa osakaalu, kuhu ei tule uusi täiendavaid looduskaitsepiiranguid, 70 protsenti metsamaast jääb majandamiseks metsaseaduse alusel.
Selguse loomine on õige eesmärk, aga selle rakendamine eeldab adekvaatset statistikat ja lahendust, kuidas tagada määra hoidmine. See 70 protsenti ei tähenda, et piiranguid majandusmetsas üldse pole, metsaseaduses kehtivad piirangud tagavad targal rakendamisel kestliku metsamajandamise kogu Eestis ja see peabki saama normiks. Lisaks on igal looduskaitsealal oma kaitsekord, mis raamib, kuidas käib looduskaitseliste piirangutega majandamine looduskaitsealadel. Hoolt vajavad majandusmetsad ja looduskaitseliste piirangutega metsad ühtemoodi.
2026. aastaks valmib ka kliimakindla majanduse seaduse kompaktne versioon koos valdkondlike teekaartidega, et anda ettevõtetele pikaajaline investeerimiskindlus, tagada loodusvarade vastutustundlik kasutamine ja nende olemasolu ka tulevastele põlvedele.
Kliimakindla majandamise seadus annab igaühele kindlustunde, et väärtused, mille alusel Eesti looduskeskkonda hoitakse ja majandustegevust korraldatakse, tagavad ka pika ea Eesti loodusele ja majandusele. Väärime rahvana seda, et Eesti olemasolevat ressurssi väärindataks võimalikult palju kohapeal ja tagataks ka õiglane kompensatsioon kõigi huvides, kuid vahel konkreetse eraomaniku maal rakendatavate piirangute eest.
Olgu kõne all piirangud metsakasutusele, tuleviku maavarade nagu fosforiit või haruldased muldmetallid, teaduspõhine uurimine või kohaliku kasu instrumendi laiendamine kaevandustes, kõike seda soovime teha avalikkust igakülgselt kaasates, sest keerulisi küsimusi saab lahendada vaid ausas ja teaduspõhises arutelus.
Oluline on, et arutelu ei kujuneks mustvalgeks ja vaid kahte leeri lõhestavaks. Selle aluseks on, et suured kestlikkuse põhimõtted ja ühised eesmärgid on seadustes sõnastatud, et ikka püsiks meeles, et vaenlane on väljaspool neid arutelusid, mitte meie endi hulgas.
Samal ajal viiakse lõpule juba planeeritud kaitsealade loomine, see on oluline ja oodatud samm, mis tagab liikide heaolu ja toob selguse omanikele nii riigimaadel kui ka eraomanike hulgas.
Piirangud metsamaal täienevad peamiselt vaid veel säilinud loodus- ja põlismetsadega riigimaadel. Väikemetsaomanikele nähakse ette võimalused looduskaitseliste piirangute hüvitamiseks, selleks töötatakse välja metsa kasutusõiguse ostumeede ning uuendatakse metsatoetuste süsteemi. Uue meetmena saab soositud vabatahtlik eralooduskaitse.
Algatuse taga on nii väärtused kui ka teadmised. Kui need ellu viime, oleme eeskujuks kogu Euroopas ja maailmaski. Viimati nägin 30 protsendi kaitse vajadust toonitatuna Sir David Attenborough tõsises, aga kaunis filmis “Ookean”, mis räägib vete kaitsmise vajadusest just selles määras.
Eesmärk on ikka üks: hästi hoitud majandusmets on vastupidav, puit kvaliteetsem ehk paremini väärindatav, mis omakorda soodustab kõrgema lisandväärtusega puidutööstuse arengut Eestis. Vajame selleks ka usaldusväärset metsanduse seiret ja operatiivset raieinfot, milleks uuendatakse metsaregistrit ning digiteeritakse kõik andmed. Keskkonnalubadega seotud bürokraatia väheneb eelkõige keskkonnamõju hindamise protsessi reformimise tulemusena.
Meenutagem ja hinnakem seda, et Eesti looduskaitse reguleeritud kujul põhineb üle saja-aastasel traditsioonil. Suured mured kliimamuutusega kohanemisel, olgu selleks näiteks loodusressursi kasutamine põllumajanduses või metsade tervis, on ajas muutunud ja selginenud. Eesmärk on jätkuvalt hoida Eesti looduse omapära ja võimaldada eesti inimese ja looduse harmoonilist kooseksisteerimist just siin nii praegu kui ka siis, kui meie lapsed ja lapselapsed on oma elu ja pere loomas.
Looduskaitses ja metsamajandamises kindla jaotuse määratlemise eesmärk on anda kestev teadmine ja kindlus nii looduskaitsele kui ka ettevõtlusele. Eesti peab saama riigiks, kus hoolitakse elukeskkonnast, kasutatakse loodusvarasid ja ressursse vastutustundlikult ja ettevõtetele uusi võimalusi luues. Vaid nii saame tagada elu kestmise Eestimaal looduse ja inimese koostöös.