On täiesti arusaadav, miks uus koalitsioonilepe on opositsiooni nii ärritanud. Kellele ikka meeldib, kui tema vigu ja läbikukkumisi parandatakse avalikkuse silme all ning nende asemele pakutakse läbimõeldud ja tõhusaid lahendusi, kirjutab Maria Jufereva-Skuratovski
Viimastel aastatel olen tutvunud mitme koalitsioonileppega. Üldjuhul jätsid need mulje kui ajutised tegevuskavad, mida vajadusel võis ka jooksvalt muuta. Nüüdse koalitsioonileppe lugemisel tekkis aga tunne, et selle koostajad mõistsid väga hästi, et neil ei ole eksimisruumi. Veelgi enam, nad olid otsustanud luua oma nägemuse sellest, millises suunas peaks Eesti lähikümnenditel arenema.
Mind isiklikult inspireeris enim majandusosa, kus rõhutati innovatsiooni ja teadus-arendustegevuse olulisust riigi konkurentsivõime kasvatamisel. Ning valitsus ei piirdu ainult sõnadega, nad on valmis astuma konkreetseid samme, suunama rahastust ning tooma Eestisse kvalifitseeritud tööjõudu kogu maailmast. Mina näen selles selget signaali, et Eesti on valmis loobuma isolatsionismi ideest majandusarengu nimel.
Opositsiooni pahameel
On täiesti arusaadav, miks uus koalitsioonilepe on opositsiooni nii ärritanud ja neilt teravat kriitikat saanud. Kellele ikka meeldib, kui tema vigu ja läbikukkumisi parandatakse avalikkuse silme all ning nende asemele pakutakse läbimõeldud ja tõhusaid lahendusi?
Näiteks: kuidas saab Isamaa rahulikult tunnistada, et nende algatus kaotada teine pensionisammas põhjustas hoopis inflatsiooni kiirenemise ning võttis paljudelt võimaluse endale väärikas vanaduspõlv kindlustada?
Tõsi, osa inimesi suutis teise samba raha targalt investeerida või kasutada seda kodulaenu tagasimakseteks. Kuid paljude jaoks tähendas see lihtsalt pensionikogumiste kaotamist ja nad said sellest üsna kiiresti aru.
Uues koalitsioonileppes on lahendus olemas, teise pensionisambasse saab naasta juba viie aasta möödumisel, mitte kümne nagu seni.
Teine opositsiooni pahameelt põhjustav punkt on üleminek lihtsale lineaarsüsteemile tulumaksus. Kahjuks ei andnud EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsuse loodud maksuküür soovitud tulemusi, see mõjus hoopis külma dušina keskklassile ja töötavatele pensionäridele. Need läbimõtlemata astmed ei karistanud jõukaid, vaid just neid.
Seda ebaõiglust hakataksegi nüüd parandama, alates 2026. aastast kehtib kõigile töötajatele maksuvaba miinimum 700 eurot ning tulumaksumäär on kõigile ühtne, 24 protsenti.
Kuigi tulumaksumäär tõuseb, võidavad inimesed siiski palgas. Keskmist palka teeniv inimene saab tänu reformile aastas juurde 1500 eurot. Ehkki Keskerakond püüab väita vastupidist, räägivad faktid iseenda eest, maksuküüru kaotamine tähendab riigieelarvele 273 miljoni euro suurust saamata tulu, kuna see raha jääb inimeste rahakottidesse.
Sotsiaaldemokraatide rahulolematus on samuti mõistetav, nende ettepanek kehtestada ettevõtete kasumile kaheprotsendiline maks ja säilitada astmeline tulumaks ei leidnud toetust ning viis nende koalitsioonist välja jäämiseni.
Oluline Eesti inimeste jaoks
Uus lepe sisaldab ka Eesti inimeste jaoks olulisi punkte, näiteks pensionite indekseerimise jätkumine (tulumaksuvaba summa on 776 eurot), soodsad kodulaenude refinantseerimisvõimalused, automaksu koormuse vähendamine peredele, kus on lapsed või puudega inimesed, ning võimalus kasutada teise samba vahendeid esimese kodulaenu sissemakseks.
Ja loomulikult, kui osa opositsioonist kritiseerib koalitsioonilepet, näivad nad unustavat Venemaa ohu ja Eesti kaitsevõime suurendamise vajaduse. Seega räägivad nad tulumaksu ja käibemaksu tõstmisest ainult demagoogilises võtmes, justkui kooriks valitsus inimesi jõhkralt ja ettevõtjaid ei puudutaks üldse. Nagu poleks ettevõtjad samad inimesed, kes maksavad makse ja loovad töökohti.