Eesti riik saab luua ettevõtjatele väga vähe konkurentsieeliseid. Riigi territoorium ja geograafiline asukoht nii naabruskonna kui laiuskraadi mõttes on vääramatu, sestap oleme panustanud õhukese riigi poliitikale, hoiame kiivalt maailma parimat maksukeskkonda ja digitaliseerime. Järgmisele tasemele võiksime jõuda krattide ehk TI (tehisintellekti, inglise keeles AI) riigihalduses tööle rakendamise abil, kirjutab rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann.
Üheteistkümnendat aastat järjest on USA mõttekoda Tax Foundation hinnanud Eesti maksusüsteemi 38 OECD riigi hulgas kõige konkurentsivõimelisemaks tuues välja neli põhjust. Esiteks, ettevõtte tulumaksu kogumine üksnes jagatavalt kasumilt võimaldab ettevõtetel kasumeid maksuvabalt investeerida. Teiseks, ühetaoline üksikisiku tulumaks, mida ei rakendata (juba maksustatud) dividenditulule. Kolmandaks, kinnisvaramaksu rakendamine üksnes maa maksumusele. Samuti maksu territoriaalsus ehk teistes (EL) riikides teenitud tulude maksustamise vältimine. Tugevusena tuuakse välja veel käibemaksu lai baas ehk vähesed erandid ning lihtne, vähese administratiivse koormusega aruandlus.
Teiste OECD riikidega võrreldes on Eesti maksuportfellis tarbimismaksude osakaal pea veerandi võrra suurem ning tuleb nõustuda IMF osutusega, et tarbimismaksude lagi on käes. Samuti tuleb nõustuda IMF tähelepanekuga, et maksuportfellis on ettevõtete tulumaksu osakaal pea poole väiksem kui teistel OECD riikidel keskmiselt.
Suurim vahe teiste riikidega – pea 10 korda – on varamaksudes. Eestlased on omandiusku – neil peab olema omandis kodu, suvekodu ja auto. Varasse investeeritakse ja seda pärandatakse. Ja mulle see meeldib, annab juurtasemel ühiskondlikku turvalisust. Inimene, kel on mida hoida ja kaitsta, on riigile lojaalne. Praktiline pool on ka see, et me peame maksusüsteemi kujundamisel võtma silma ette inimese, kelle sissetulek on keskmise pensioni ja mediaanpalga kandis ehk ca vahemikus 1000 – 2000 eurot kuus. Riik püsib keskmistel. Sellest tuluvahemikust varamakse määras, et eelarve tuluseier liiguks, ei kogu ilma neid inimesi kodudest ilma jätmiseta. Varamaksud Eestis ei ole kogumist väärt.
Võtmeküsimus Eestis ja küllap teisteski riikides on, et tahame õhukest riiki ehk madalat maksutaset, aga heldet sotsiaalsüsteemi ning suurepäraseid avalikke teenuseid, näiteks teid ja haridust. Kulusurvet, millele antakse järele laenude võtmisega, on märganud ka IMF. Tuleb nõustuda, et see ei saa kesta, harjumuste ehk struktuurimuutusi Viimastel aastatel on raginal peale tulnud vajadus minna uuele tasemele kaitse- ning tsiviilkaitse kuludega. Lisaks harjumused. Meid mõnusasti poputanud Euroopa Liidu toetused, viimase 20 aasta jooksul on Eesti olnud üks edukamaid taotlejaid. Riigieelarve tulu poolt on EL toetused tõstnud igal aastal 10-20% ja nende mõju on samasugune nagu laenudel, majandusse tuleb raha, luuakse töökohti, saadakse tulu ja tasutakse uuesti makse. Veelgi enam, toetused ei tekita intressikulusid ja neid ei tule tagasi maksta, kui reegleid ei rikuta. Eesti on ühiskondlikult kogenud viimase 30 aasta kestel kiiret sõitu parema elu poole ja sellega hellitatud.
Välismissioonide värske pilk on tänuväärne. Nad näevad meie majandust värske pilguga ning võrdlevad meid teistes riikides nähtuga. Ma siiski ei nõustu IMFiga, et ettevõtete tulumaksurežiim tuleks üle vaadata.
Kuigi me oleme kogunud suhteliselt vähem ettevõtte tulumaksu, siis on meie ettevõtted sellevõrra paksemalt kapitaliseeritud, nad suudavad ületada kriise ja hoida töötajaid ning seetõttu saavad riigi sotsiaalkulud olla madalamad.
Eesti ettevõtlus on viimase viie aasta kestel kohanenud kolme ränga kriisiga – energiahindade kordistumisega, covid-19 totaalse sulgemisega ning Ukrainas toimuva agressioonisõja mõjul tarneahelate kiire ümberkujundamisega. Me ütleme, et tööturg on püsinud tugev, aga see tähendab, et vaatamata üksteisele järgnenud kriisidele on ettevõtetel võimalus ja tahe töötajaid ametis hoida, selmet töötukassasse saata.
Teisalt soodustab kasumite ettevõttesse jätmine investeeringuid. Eks omanike eluterve taotlus on ikkagi kapitali tootlikkus, võetakse ja talutakse investeerimisriske, kasvatatakse majandust ja makstakse makse. Omakapital on teatavasti kõige kallim kapital. Ma tõesti usun, et eraomanike käes kasvab kapital jõudsamalt kui riigi käes, aga riik kasvab erakapitali kasvu toel.