Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt pidas 21. mail 2025 Riigikogu ees ettekande riigi pikaajalise arengustrateegia “Eesti 2035” elluviimisest. Avaldame ministri kõne täismahus.
Austatud Riigikogu esimees/juhataja, lugupeetud Riigikogu liikmed. Head jätkuvat looduskaitsekuud!
Hea on elada riigis, kus ühiskond jälgib pingsalt ja nõudlikult, kuidas läheb uutel elektritootmis-võimsustel, metsadel, loodushoiul, puhtal õhul.
Julgen öelda, et kõigi nende asjadega on hästi. Mõnega võiks olla paremini. Aga kõigest järgemööda.
Puhtast energiast saab Eesti majanduse selgroog
Ebakindlust on liiga palju. Osa sellest ebakindlusest on kindlasti võimalik maandada.
Kõrged ja hüplikud energiahinnad ei sisenda kindlust ei majapidamistesse, ei ettevõtetele.
Ma olen majandusinimene. Seega – kui mingi asi on liiga kallis, on järelikult pakkumist liiga vähe. Kui elekter on liiga kallis, siis me toodame elektrit liiga vähe. Eelmisel aastal importisime umbes kolmandiku oma elektrist.
Juba 2030. aastaks suureneb meie taastuvelektri tootmise võimekus võrreldes eelmise aastaga kahekordseks. Siin on mitu eesmärki koos, sest tänaseks on selge, et kõige
puhtam on ka kõige soodsam. Vähemalt selles kontekstis, et me vajame suuri investeeringuid niikuinii.
Siin ei ole meil põhjust piinlikkust tunda. Eelmisel aastal moodustas Eesti elektritoodangust 2/3 taastuvenergia, millest omakorda 2/3 tuli päikesest ja tuulest.
Selgelt on tuuleenergial veel palju potentsiaali, mille kõrvale vajame salvestust ja häid välisühendusi. Muide, kui me räägime tuulikutest, siis neid on juurde vaja vaid orienteeruvalt 200-300 tükki. Täna opereerib Eestis üle 200 tuulegeneraatori.
Aastaks 2035 peab Eestis olema piisavalt oma tootmisvõimsust ja salvestust, et tagada madal hind ja kindel varustatus.
Peame pingutama, et inimesed tunneksid, et nende elu läheb selle tagajärjel paremaks. Mitte ainult selle pärast, et elektri hind langeb.
Me vajame, et seda kasu tunneksid ka need inimesed, kelle koduvalda tuulikuid planeeritakse. Kui inimestel on mured, tuleb need ära kuulata. Proovime sellele ka ise kaasa aidata, näiteks võib oma küsimustega helistada riigiinfo telefonile 1247.
Minu soov on, et me jõuame olukorrani, kus inimesed TAHAKSID oma naabrusesse tuuleparke, sest nendest saadav kasu on piisavalt suur.
Näiteid reaalsest kasust juba on. Saarde vallas asub üheksa tuulikuga park, Eestis võimsuselt neljas. Sellest laekus vallale 2024. aasta eest üle 100 000 euro. Pool vallale laekuvast rahast jaotatakse tuulikute lähedal olevate majapidamiste vahel. Möödunud aastal sai iga elumaja 3053 eurot. Lisaks seadusega nõutud tasule on taastuvenergia arendajad pakkumas kohalikule kogukonnale erinevaid täiendavaid soodustusi, sealhulgas näiteks madalama hinnaga elektri ostu-müügilepingud. See aitab luua usaldust ja vähendada hirme.
Igaks juhuks kordan siiski kohe üle, et kellegi koduõuele tuulikuid ei ehitata.
Energeetiline iseseisvus vajab juhitavat võimsust
Taastuvenergia edu ei tähenda juhitavate võimsuste kadumist. Nii täna kui ka edaspidi peab Eestil olema lisaks välisühendustele, päikesele, tuulele ja lühi- ning pikemaajalisele salvestustele ka piisavalt oma juhitavat tootmist. On küll klišee küsida, et mis siis saab, kui päike ei paista ja tuul ei puhu, aga loomulikult on sellele vaja vastust.
Täna pakuvad tagavara peamiselt meie erinevad põlevkivijaamad. Pikas perspektiivis on nende käigus hoidmine liiga kallis, rääkimata sellest, et nende eluiga ei ole lõpmatu.
Asemele tulevad gaasielektrijaamad, mille käigus hoidmine on odavam ja puhtam, eriti arvestades, et maailma mõistes on see läbi proovitud ja töökindel tehnoloogia. Eleringi juhitavate võimsuste vähempakkumine on käimas ja tulemused selguvad juulis.
Üks gaasijaamade oluline eelis on nende suhteline reageerimiskiirus. Põlevkivijaamadel on suur inerts ja paaritunnise hinnakõikumise pehmendamiseks ei pruugi tema käivitamine olla mõistlik.
Üks võimalus stabiilse ja juhitava võimsuse pakkumiseks on ka tuumajaam. Seega:
Tuumaenergia on kaalutletud, mitte ideoloogiline valik
Tuumaenergia suunas astutud sammud ei tähenda pimesi selle suunas tormamist, vaid süvenemist ja kaalutletud otsuseid. See on vastutustundlik tee energiajulgeoleku ja kliimaeesmärkide saavutamiseks, kus iga otsus peab põhinema teadusel ja ühiskondlikul kokkuleppel. Tuumaenergia sobib meile, kui ühiskondlik, rahulik arutelu on peetud ning põhjalik eeltöö tagab ohutuse ja toob soodsama hinna.
Ja see põhjalik eeltöö on käinud juba mitu aastat. Nüüd oleme jõudnud järgmisesse etappi – mai alguses läks kooskõlastusringile tuumaenergia ja tuumaohutuse seaduse väljatöötamiskavatsus. Koos seaduse jõustumisega on kavas luua tuumaregulaator, kes tegeleb tuumajaama tegevuslubade väljastamise ja ohutu käitamise järelevalvega.
Regulaatori tegevuse algusajaks on planeeritud 1. jaanuar 2027.
Tuumaregulaatori ülesanneteks on kehtestada ohutusnõuded ja kontrollida, et tuumategevus toimuks ohutult ja vastavalt seadustele. Amet hakkab väljastama tegevuslubasid, kinnitama tuumarajatiste projekte ning teostama järelevalvet, et käitajad täidaksid ohutusnõudeid ja rakendaksid parimaid praktikaid.
Ka siin rõhutan üle, et Eesti riik ei ehita tuumajaama. Eesti riik loob regulatiivse võimaluse Eestisse tuumajaama ehitamiseks. Seejärel jääb investorite otsustada, kas see ennast ära tasub.
Jõuame uute tehnoloogiatega eesmärkidele lähemale
Kolm Eestis käivitatud geotermaal-energia pilootprojekti näitavad, et suudame Eestis mõelda kastist välja, et testida ja rakendada uusi tehnoloogiaid. Katsetamist väärt mõtteid ja ideid on Eestis veel – nii neid, mis on Eestis välja töötatud kui neid, mis lihtsalt siia veel jõudnudki pole. Olgem julged ja paindliku seadusruumiga.
Puhta tehnoloogia vastu on huvi väga suur kogu maailmas, rääkimata Euroopast. Tehnoloogia areng ja tootmise laienemine on toonud alla päikese- ja tuuleenergia, aga ka salvestuse hinnad. Ent olulisim on olla mitte ainult tehnoloogia importija vaid ka selle looja ja arendaja.
Üle maailma on tugev konkurents, et oma riigis või piirkonnas puhta tehnoloogia tööstusharule ruumi teha ja innovatsiooni soosida. Aidata innovaatilised asutajad esimestest takistustest üle.
Eile esinesin Clean-tech Capital Day’l. Clean-Tech Scandinavia tähtsündmus tõi Tallinnasse kokku asutajaid ja investoreid Euroopast ja kaugemaltki. Miks oli Rootsi, Norra, Taani ja Soome järel järgmine sihtpunkt Eesti? Sest siin on asutatud ettevõtted, mis on clean-tech valdkonnas uuenduslikud, kiirelt kasvavad ja rahvusvahelise haardega tegijad.
Täna algav Latitude 59 on iduettevõtete ja investorite seas üleilmselt hinnatud suursündmus. See kõik on kinnituseks, et me ei ole vaid tehnoloogia importijad, vaid ka loojad.
Et nii oleks ka edaspidi, siis on ootus meile lihtne – investorid peavad tundma end Eestis teretulnuna. Sellest ootusest lähtume oma igapäevases töös ministeeriumis.
Kliimakindla majanduse seadus sünnib laiapõhjalisest koostööst
Ühiskonna ootus on ka kliimakindla majanduse seaduse osas kõrge. Seaduseelnõu uuel kujul, või vähemalt ministeeriumi vaade sellele, on sisuliselt valmis.
Oleme ennekõike teinud selle eelnõu lühemaks ja kompaktsemaks; oleme seadnud üldised riiklikud eesmärgid ja sektoripõhised eesmärgid. Tulevad teekaardid, kuidas nende eesmärkideni jõuda. Hindame regulaarselt, kuidas eesmärkide suunas liigume, et vajadusel reageerida muutustele meie ümber.
Loomulikult jätkuvad arutelud komisjonides ja siin saalis ja ka laiemas avalikkuses.
Aga ma usun, et oleme teinud mõistliku eelnõu. Sellel, et seadust on vaja, on lai toetus.
Seega valmib Eestis kliimakindla majanduse seadus, mis põhineb laial kaasamisel, sisulisel ja avalikul arutelul. See loob aluse pikaajaliseks, samas paindlikuks, realistlikuks, jõukohaseks ja Eesti oludele sobivaks trajektooriks puhta majanduse poole liikumisel.
Kohanemisvõimeline, puhas ja suurema lisandväärtusega majandus on omakorda aluseks kaasaegsele, mitmekesisele ja puhtale elukeskkonnale.
Teeme seda selleks, et meil oleks kõigil ühised ja selged mängureeglid. Et oleks teada, kuhu on mõistlik investeerida, et aastaks 2035 oleks meil mitu sammu puhta ja suurema lisandväärtusega majanduse poole astutud.
Õhk on puhas – ja peab puhtaks jääma
Eesti õhukvaliteet on parimate seas nii Euroopas kui kogu maailmas. See on ka hea näide sellest, et isegi maailma tipus peab edasi pingutama. Õhk ei ole LIIGA puhas. Puhas õhk on elu alus ja mõjutab igaühe tervist.
Laisaks ei saa jääda ka seepärast, et normid lähevad ajas rangemaks; peame tegema pidevat tööd, et nendega vastavuses olla. See tähendab investeeringuid seireseadmetesse, regulatiivseid samme ja kütteseadmete moderniseerimist.
Õhukvaliteedi tõus on seejuures üks tõelistest edulugudest, mida ei tasu ära unustada. Mitte kõik siin saalis istujad ei mäleta enam lugusid sellest, kuidas Eesti linnade õhk oli nii halb, et majad kattusid kiiresti tiheda sodikihiga. Aga paljud mäletavad.
Need otsused tunduvad tagantjärele lihtsad ja loogilised. Puhas õhk on ju parem kõigile.
Aga me alahindame kunagiste valikute keerukust. Oli ka siis tarvis vastuseid küsimustele, et kust raha tuleb ja kust tehnoloogia võtame.
Seega: ärme libastu. Vajame rohkem puhast tööstust ja puhast energiat, sest see kindlustab meile ka puhtama õhu. Asjad ei juhtu iseenesest, seega tasub olla nõudlik ja püüelda selles suunas, et Eestis oleks ka tulevikus maailma puhtaim õhk. Sellele aitab kindlasti kaasa järgmine punkt.
Metsades on tasakaal majandamise ja loodushoiu vahel
Eesti inimesed on oma metsade üle põhjusega uhked. Erinevatel põhjustel, mis seejuures üksteist ei välista.
Eesti metsad peavad täitma korraga ökoloogilist, majanduslikku ja sotsiaalset rolli.
Nagu ikka, siis stabiilsus on väärtus, mis aitab nii majandust kui loodushoidu. Aga stabiilsus ei teki iseenesest.
Uuenev metsapoliitika tagab, et raiemahud, elurikkus ja kohalik heaolu oleksid tasakaalus ka väga pikas perspektiivis. Mitte kümne aasta, vaid liialdamata aastasaja perspektiivis. Et meie laste ja lastelaste võimalused metsa majandada või metsast rõõmu tunda oleks vähemalt sama head kui praegu.
Loodushoid ja metsa majandamine vajavad seega kindlust ja selgust, ühist tasakaalupunkti. Seepärast panemegi praegusele, kaitse all oleva metsa ja majandusmetsa kujundlikule joonele piirikivi ja ütleme, et majandatavad olgu 70%
metsadest. Täpsemad reeglid, kuidas me selle tasakaalu läbi aja tagame, pakume välja metsaseaduse muudatustena.
Nii anname investeerimiskindluse, mis on eelduseks puidu kohalikule väärindamisele maksimaalses ulatuses. On selge, et ka majandamine peab olema pikaajaliselt jätkusuutlik ja lähtuma säästliku metsanduse põhimõtetest.
Seepärast on vale ja alusetu väide, et selle otsusega algab Eestis massiline lageraie. Ei alga. Julgen arvata, et hoolides metsast istuvad metsamehed ja looduskaitsjad tegelikult samal pool lauda. Märkame enam, mis meid ühendab ja ärme õhuta vastandumist.
Palju on küsitud ja räägitud ka hüvitistest. Hüvitiste tõstmine erametsaomanikele näitab, et riik väärtustab elurikkuse säilitamist mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.
Looduse hea seisund püsib
Teaduspõhine, tõhusal seirel ja usaldusväärsetel andmetel tuginev looduskaitse aitab tagada meie ökosüsteemide toimimise, liikide säilimise ja ka meile endile hea ja rikka elukeskkonna. Näeme ette, et riiklik looduskaitse hõlmab 30% maismaast ja 30%
merest – see on nii meie enda kokkulepe meie looduse heaks kui ka osa üleilmsetest eesmärkidest. Tõhustame elupaikade seiret, kahjustunud ökosüsteemide seisundi parandamist ning tagame, et kaitse oleks tulemuslik kogu maastikus.
Ka siin tasub mõnikord astuda samm tagasi ja märgata kõiki neid asju, mis meil on hästi. Käisin mõne nädala eest Ukrainas, kus kohtusin ka nende keskkonnaministriga. Loodushoid on Ukraina riigi jaoks endiselt olulisel kohal.
Osalt seepärast, et sõjategevus mõjutab loodust otseselt, kasvõi tammide õhkimise või rindejoone-lähiste maastikutulekahjude tõttu, mida tõrjuda ei saa.
Aga osalt ka seepärast, et keskmine ukrainlane ei saa täna muid riike niisama lihtsasti külastada. Seda kompenseerib Ukraina loodus, mida on hakatud senisest rohkem avastama ja hindama.
Eesti on väiksem kui Ukraina, aga meie võimalused looduses viibida on palju vabamad. Hinnakem seda.
Kriitiline infrastruktuur on turvaline
Talv on õnneks läbi, aga sisuliselt iga Kiievi ettevõtte välisukse kõrval seisab generaator, oodates järgmist lööki energiataristu pihta. Rääkisin Ukraina ministrite ja
parlamendisaadikutega ka nende kogemustest energiataristu käimas hoidmisel. Meil on kontaktid olemas ja õpime Ukraina kogemusest, püüeldes samas selle poole, et meil seda tarkust praktikas kunagi vaja ei läheks. Nende üldine soovitus on oma elektritootmist hajutada. See soovitus pädeb ka teistsuguste kriiside korral.
Elektri-, sooja- ja veetaristu läheb ajas keerulisemaks. Selle võrra on nende töökindlus ning turvalisus, sealjuures küberturvalisus, järjest olulisemad. Strateegilised investeeringud, varustuskindluse meetmed ja digikaitse tagavad, et elutähtsad teenused toimivad igal ajal ja igas olukorras.
Mandri-Euroopa võrkudega sünkroniseerimine oli oluline, kuid kindlasti mitte viimane samm. Nagu ka see, et valmis kolmas sünkroon-kompensaator ning rekonstrueeriti Eesti-Läti kolmas elektriühendus.
Turvalisus ja julgeolek on teema, mida ei saa ära lahendada, mis ei saa kunagi valmis – see on pidev töö. Iga kriitilise taristu ostu ja hanke puhul tuleb muu hulgas küsida, kuidas see erinevates olukordades vastu peab. Ja mida me saame ja peame tegema, et seda kindlamalt käigus hoida.
Eesti süsinikuheide langeb veel
Oleme 2050. aasta kliimaneutraalsus-eesmärki silmas pidades liikunud vajaliku tempo ja trajektooriga. Seda mõjutavad kõik senimainitud punktid, hoides seejuures riigi konkurentsivõimet kõrgena. Taaskord: meenutan, et see ei ole ühe riigi projekt. Meie kaubanduspartnerid eeldavad, et me ei tee sohki.
Tänaseks on süsinikuneutraalsus täiesti hoomatav ja realistlik projekt. Me teame, et meil läheb aega. Aga ei 2035 ega 2050 ole enam nii kaugel, et meil ei oleks mõtet teha konkreetseid plaane.
Me teame ka seda, et plaanid ja prognoosid ei täitu kunagi täpselt nii, nagu me tahaks. Kavas on kirjas, et aastal 2035 emiteerime aastas 8 miljonit tonni süsinikdioksiidi.
Läheb see täpselt nii, või on see 8,2 või hoopis 6,2?
Ei tea. Aga lahendus ei ole plaanide mitte tegemine. Lahendus on püüda parimat.
Samas on palju räägitud sellest, et süsinikuneutraalsus on kallis. Aga see ei ole niisama kulu, see on investeering. Isegi jättes välja kliima või kaubanduspartnerid, saame me efektiivsema transpordi, soojapidavama kodu, puhtama õhu ja keskkonna. See on seda väärt.
Head kuulajad.
2015. aasta 15. detsembri Postimehes on pealkiri:
“Riigijuhid leppe saavutamisega väga rahul.” Jutt käib Pariisi kliimaleppest.
Iga poliitik ja iga minister tahab rääkida oma valdkonnast ainult head. Aga ma arvan, et ministri ülesanne on siiski ka juhtida tähelepanu asjadele, millega ei ole väga hästi.
Esiteks: Kliima ise.
Täpsustan: ma ei jaga seda pessimismi, et Eesti on väike ja ei saa maailma jaoks midagi ära teha. Eesti käitumisest oleneb, kuidas käituvad teised. Eesti võib olla eeskuju, aga on ka koostöö- ja kaubandusparner. Eesti on osa Euroopa Liidust, mis on maailma suuruselt teine majandus.
Aga. Me ei räägi enam kliimamuutuste ära hoidmisest. Me räägime nende leevendamisest. Me oleme juba hiljaks jäänud ja nüüd on küsimus selles, kui palju me veel hiljaks jääme.
Meil on ka siin vedanud, et elame Eestis, mida need protsessid löövad vähem kui näiteks lõuna-Euroopat, kus tormid ja üleujutused aina hävitavamad.
Aga ärme kujuta ette, et see meid ei mõjuta. Meie loodus on juba muutumises ja teeb seda aina kiiremini.
Teiseks: julgus Eestis asju ära teha.
Eesti riik ei ole nii lihtne süsteem, et meil saaks teha suuri otsuseid ilma selleta, et sellel ei oleks ettenägematuid tagajärgi.
Aga üha sagedamini tundub mulle, et meil Eestis kipub vigade leidmine olema eesmärk iseeneses. Ja sageli on selle tulemuseks tõdemus, et lihtsam on mitte midagi teha. Sest kartus eksida soosib otsustamist edasi lükkama.
Loomulikult peab nii ajakirjandus kui avalikkus olema poliitikakujundajate vastu nõudlik. Nägema vigu ja neid laitma.
Aga sellel vanasõnal on teine pool ka.
Lugupeetud kuulajad!
2035. aastani on kümme aastat. Tundub pikk aeg, aga samas 2015 oli justkui hiljuti. Teeme nii, et aastal 2035 kõlaks vähem neid pettunud lauseid, et aastal 2025 oleks pidanud juba mingid otsused vastu võtma, nii oleks elu nüüd palju parem.
Et nii sünniks, siis soovin meile konstruktiivseid arutelusid ning julgeid otsuseid. Aitäh.