Seadusemuudatus ei anna tööandjale õigust sõlmida kõigi töötajatega ühepoolselt töölepinguid, mis tagavad neile vaid 10 tundi tööd nädalas, nagu sotsid ja ametiühingud kipuvad väitma – see on vale ja asjatu hirmutamine, kirjutab majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo.
Ametiühingute keskliidu juht Kaia Vask kirjutab, et töölepingu seaduse muutmine toob kaasa „tööaja korralduse fundamentaalse nihke“.
Vastab tõele. Muudame seadust, sest tööturg ja inimeste ootused tööelule ongi aja jooksul fundamentaalselt muutunud. Üha rohkem väärtustatakse paindlikkust ja isiklikku valikuvabadust, seega on viimane aeg ka õigusruum vastavaks muuta.
Riigikogu õiguskomisjon arutas äsja töölepingu seaduse muudatusi, mis loovad võimaluse sõlmida töölepinguid, kus tööaeg on paindlik – näiteks töötaja koormus võib olla vahemikus 0,25–0,75 või 0,5–1,0. Minimaalne töötundide arv tuleb kahepoolselt kokku leppida ja see on alati tagatud. Täiendavalt võib tööandja pakkuda võimalust teha lisatunde.
Selline lähenemine sobib hästi inimestele, kelle eluolu või eelistused ei võimalda täistööajaga või fikseeritud osakoormusega töötada – näiteks tudengitele, pensionäridele, lapsevanematele või vähenenud töövõimega inimestele, kelle tööl käimise võimalused võivad periooditi erineda.
Ametiühingud näevad olukorda vaid tavatöötaja mätta otsast. Aga tegelikkuses on hulk inimesi, kes vajavad sellist paindlikkust ja võimalust tööandjale teatada, et näiteks järgmisel kuul soovivad nad töötada poole vähem.
Kui töötaja sellist paindlikkust ei otsi, ei ole ka põhjust sõlmida paindliku tööaja kokkulepet ning võib sõlmida tavalise fikseeritud osa- või täiskoormusega töölepingu. Kokkulepe on ennekõike nendele, kellel ei ole võimalik täiskohaga töötada.
Kaitseb töötajat
Ametiühingute keskliit on seisukohal, et tööturu paindlikkus ei tohi muutuda sunduseks. Olen sellega täiesti nõus. Just seetõttu ongi paindlik tööleping üksnes lisavõimalus, mitte kohustus.
Suurem osa inimesi jääb ka edaspidi töötama „tavalisel“ viisil ehk fikseeritud ja täistööajaga töölepinguga. Samamoodi on võimalik sõlmida fikseeritud osakoormusega, nt 0,5 kohaga töölepingut. Need võimalused ei kao ära, neile lisandub vaid tööajavahemikuga variant.
Iga tööleping on kahepoolne – selle tingimustes peavad töötaja ja tööandja omavahel kokku leppima. Nii on ka paindliku töölepingu puhul.
Lisatundide tegemine ei ole kohustuslik ning see tuleb töötajaga kirjalikult kokku leppida. Kui lisatundides on juba kokku lepitud, peavad need olema tagatud ning muudatused on võimalikud vaid mõlemapoolsel kokkuleppel.
Tööandjal ei teki õigust sõlmida kõigi töötajatega ühepoolselt töölepinguid, mis tagavad neile vaid 10 tundi tööd nädalas, nagu sotsid ja ametiühingud kipuvad väitma – see on vale ja asjatu hirmutamine.
Küll aga kui näiteks tudeng soovib teha tööd paindlikult, ehk sel kuul koolikohustuse tõttu selle 10 tundi nädalas, aga suvekuudel näiteks 40 tundi nädalas, siis edaspidi on tal võimalus selline paindlik leping kokkuleppel tööandjaga sõlmida.
Praegu oleme olukorras, kus täiendavate töötundide tegemiseks sõlmitakse sageli käsunduslepinguid või töötatakse mustalt, ilma ravikindlustuse ja muude tagatisteta.
Paindlik tööleping aitab selliseid olukordi vältida, pakkudes samasuguseid õigusi nagu tavapärane tööleping – sealhulgas puhkust, ravikindlustuse ja miinimumtasu.
Mis kokku lepitud, see kokku lepitud
Nagu eelnevalt mainitud, siis tööleping on kahepoolne kokkulepe. Seda ei saa peale suruda, selles tuleb kokku leppida. Seda nii tavaliste kui paindlike töölepingute puhul.
Nii nagu tavaline tööleping näeb ette tunnid, mille eest palka makstakse, sisaldab ka paindlik leping alati kokkulepitud miinimumtunde, mille eest töötasu on tagatud.
Ehk kui töötad 0,5-1 koormusega, siis 0,5 koha töötasu on sulle alati tagatud ja sellega saad arvestada. Kui mõni kuu saad ja soovid rohkem töötada, siis teenid ka vastavalt rohkem.
Paindlike töölepingute vajadus ja võimalus on suurim graafikuga tööde puhul. Tavapäraselt lepitakse töögraafikud kokku kuu-paar ette. Kuigi seaduse järgi on tõesti lubatud tööaega arvestada erandjuhtudel isegi kuni 12-kuulise perioodi kohta, siis reaalses elus on väga harv praktika summeeritud tööaja korral graafikut nii pikalt ette kokku leppida.
Eriti kui inimene teab, et tal on nt tervisemure või väike laps, ja ta soovib paindlikku tööaega, siis ei nõustu ta töötundide kokkuleppimisega mitmeid kuid, lausa aasta ette.
Ja kui ka lepitaksegi pikemalt, siis vastastikkusel kokkuleppel saab alati graafikut muuta.
Miks me räägime tööandjatest pidevalt kui kurjadest inimeste kiusajatest? Iga tööandja huvides on oma head töötajat hoida, mitte pealesurutud töötundidega „pantvangis“ hoida.
Tuleb tegutseda, mitte venitada
Ametiühingute kriitikast hoolimata ei ole paindliku tööaja võimalust loodud kiirustades ega tagaselja. Aastatel 2021-2024 viisime läbi pilootprojekti jaekaubanduses, mis näitas, et selline lähenemine tööajale on paljudele töötajatele ja tööandjatele sobiv.
Nii töötasimegi välja töölepingu seaduse muudatused, mille eesmärk on võimaldada paindlikke töölepinguid kõikides sektorites. Muudatusi on korduvalt arutatud riigi, tööandjate ja ametiühingute vahel, ning eelnõu on läbinud kaks avalikku kooskõlastusringi.
Paindlikud töölepingud ei ole „pealesurutud“ lahendus, vaid vastus ühele ettevõtjate poolt pikalt tõstatatud probleemile.
Paindlik tööturg on osa tänapäevasest tööelust, mis loob rohkem võimalusi ja heaolu kõigile, kes seda soovivad.
Kui vanasti oli tööinimesel ainult üks variant – töötada fikseeritud täistööajaga, siis nüüdseks on maailm muutunud ja aina rohkem soovitakse vabadust oma elu ja töö korraldamiseks moel, mis just mulle sobib.
On viimane aeg töölepingu seadust kaasajastada, et tagada tööalane kaitse ka neile inimestele, kes ei saa või ei soovi töötada nii, nagu vanasti.