Meelis Kiili: demokraatia, tururiik ja Eesti rahvuslikud huvid

“Keegi ei väida, et demokraatia on täiuslik või eksimatu. Tõepoolest, on öeldud, et demokraatia on halvim valitsemisvorm, kui välja arvata kõik need teised vormid, mida aeg-ajalt on proovitud.”

Sir Winston Churchill

Hiina needus ütleb: “Et te elaksite huvitaval ajal.” Aeg on mitte ainult huvitav, vaid ka väljakutseid esitav. Kas me peaksime olema üllatunud? Tegelikult mitte, kuna Venemaa ei ole muutunud. Venemaa jääb meie elulaadi ähvardavaks ohuks ka tulevikus.

Kas ajalugu kordub? Ajalugu ei kordu täpselt, kuid selle mustrid ja õppetunnid tulevad ikka ja jälle esile uues vormis. Me ei saa ajalugu peatada, aga saame teda paremini mõista ja nii paremini valmistuda tulevikuks.

Varssavi pakti viimane ülemjuhataja kindral Pjotr Lušev tõotas organisatsiooni laialisaatmisel, et põlvkonna jooksul taastab Venemaa oma jõu ja mõjuvõimu ning hakkab taas globaalseid otsuseid dikteerima.

Tegelikkuses ei loobunud Venemaa agressiivsest poliitikast üldse, lihtsalt jõudu oli vähem. Näiteks saab tuua Venemaa osalemise Transnistria sõjas (1990–1992), sekkumise (1991–1993) Lõuna-Osseetia ja Abhaasia konfliktidesse, toetades separatistlikke liikumisi Gruusia keskvalitsuse vastu, osalemise (1992–1997) Tadžikistani valitsuse toetamisel mässuliste vastu ning loomulikult Tšetšeenia sõjad (1994–1996 ja 1999–2009). Põlvkonna pikkuseks võib pidada 20–30 aastat.

2008. aasta rünnak suveräänse Gruusia vastu on kooskõlas kindral Luševi vandega ning 2014. aastal alanud Ukraina ja 2015. aastal Süüria sõda on juba loogiline, Venemaa olemusele kohane areng.

Lääne kultuuriruumi parlamentaarsed demokraatiad deklareerisid peale igat uut agressiooniakti, et tegemist on vaba maailma äratuskellaga. Ometi ei suutnud Vladimir Putin ja teised Kremli võimurid lääne poliitilist juhtkonda välja viia harjumuspärasest mugavustsoonist.

Paradoksaalsel kombel suutis seda teha Ameerika Ühendriikide uuesti ametisse valitud 47. president Donald Trump. Et seni kehtinud tavapraktikad on muutunud, visualiseerib ilmekalt Ovaalkabinetis toimunud kohtumine Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskiga. Meil ei ole mõtet arvustada seal toimunut, kuigi kohtumine oli selgelt erinev seni kehtinud tavadest. Eesti seisukohast on jätkuvalt tegemist kahe meile sõbraliku, suveräänse riigi riigipeade väitlusega.

Küll tuleb meil küsida rida küsimusi, hinnata suundumusi, seada tulevikku kujundavaid tegevusi ja analüüsida USA administratsiooni mõttemaailma ning ajendeid selleks, et kaitsta meie rahvuslikke huve ja toetada Ukrainat nende iseseisvussõjas.

Parafraseerides Sun Zi mõttetera, tuleb lisada, et enda ja vastase tundmisest üksi ei piisa, ka strateegilise liitlase mõistmine on ülioluline. Peame küsima, kas tegemist on pelgalt ametis oleva presidendi ja tema lähikondlaste käitumismudeliga, maailmavaatega, lühiajalise kapriisiga või on tegemist pikema aja jooksul toimunud riigi kui valitsemisvormi olemuslike muutustega teisenevas üleilmses maailmas?

Kas see teisenemine on omane vaid Ameerikale või on muutuste ilminguid ka meie teiste liitlaste juures? Kas 1648. aastal Vestfaali rahuga alguse saanud rahvusriikide süsteem, mille põhielemendid on riiklik suveräänsus, riikide õiguslik võrdsus, mittesekkumise põhimõte ja usuline sallivus ning rahvusvaheliste suhete põhimõtted ehk reeglitepõhine maailmakord, jääb kestma? Kas muutused on toimunud nii, et me pole neid märganud või oleme neid teadlikult ignoreerinud?

Kui maailmas üldse on midagi muutumatut, siis on selleks asjaolu, et muutused on pidevad nii meid ümbritsevas keskkonnas kui ka sotsiaalsetes süsteemides.

Tururiik

Riikide ajaloolist arengut, valitsemisvorme ning muutuste dünaamikat on hästi kirjeldatud USA õpetlase Sir Philip Bobbitti raamatus “Achilleuse kilp”, kus juhitakse tähelepanu, et võime olla jõudnud ajaloolisse murdepunkti, kus meile harjumuspärase rahvusriigi asendumine tururiigiga võib muuta globaalset valitsemist. Tururiik on uus valitsemisvorm, mis seab esikohale majandusliku konkurentsivõime traditsioonilise suveräänsuse asemel.

On selge, et USA uuele administratsioonile sümpatiseerib tururiigi valitsemisvorm, mille üheks eeskõnelejaks on USA asepresident JD Vance’i tsiteeritud poliitikateadlane ja ettevõtja Curtis Yarvin.

Yarvini peamised ettepanekud on, et riiki peaks juhtima tegevjuhi laadne figuur, kes juhib riiki kui korporatsiooni ning langetab strateegilisi otsuseid riigi jõukuse ja stabiilsuse maksimeerimiseks, kuna tsentraliseeritud võim võimaldaks tõhusamat ja otsustavamat juhtimist võrreldes demokraatlike süsteemidega.

Samuti näeb ta ette demokraatlike institutsioonide kaotamist, kutsudes üles likvideerima eksisteerivaid demokraatlikke struktuure, sealhulgas esindusorganeid ja bürokraatlikke institutsioone, ning karjääribürokraatide asendamist juhtkonnale lojaalsete isikutega, et kaotada väljakujunenud huvide konfliktid ja muuta valitsemine tõhusamaks.

Sedalaadi vaadetest juhindumine seab kahtluse alla meile harjumuspärased demokraatlikud põhimõtted ning võib kahjustada võimude lahusust ja kasvatada autoritaarsust.

Ameerika administratsiooni sümpaatia Yarvini ideede vastu on märgatav. Väike, kuid siiski märgatav indikaator on isegi juhtfiguuride kõnepruuk, milles väljend “kokkulepe” on asendunud oskussõnaga “tehing”. See kätkeb endas ohtu, et lääne kultuuriruumi põhiväärtused võivad muutuda kaubaks, kuid riigi suveräänsusega ega terviklikkusega ei saa börsil kaubelda.

Yarvini ideede rakendamine on siiski keeruline, kuna erinevalt Putinist on president Trumpil aruandekohustus ja parlamentaarne järelevalve kongressi ees ja poolt. Nimelt on Ameerika Ühendriikide 1787. aastal juurutatud põhiseaduslik süsteem loodud tasakaalustama võimu, kaitsma individuaalset vabadust ja piirama valitsuse võimu, tagades samal ajal demokraatliku osaluse ja õigusliku vastutuse. See on ajale vastu pidanud süsteem, mille vääramine on ebatõenäoline, kuid mitte võimatu. Julius Caesar suutis näiteks muuta pea neli sajandit püsinud vabariigi alustalasid.

See võib ka selgitada president Trumpi sümpaatiat või kadedust autoritaarsete juhtide, nagu Xi Jinping ja Vladimir Putin, suhtes ning püüdlusi nendega sarnase võimutäiuse saamiseks.

Kuna Yarvini tururiigi mudeli rakendamine on raskendatud, väljendab Valge Maja hiljutine välis- ja kaubanduspoliitika pigem 16.–18. sajandil levinud merkantilismi tunnusjooni, milleks on valitsuse sekkumine, ulatuslik majanduse reguleerimine, subsiidiumid, tollid ja monopolid, et kontrollida kaubandust ja tootmist ning saavutada kaubandusbilansi ülejääk, rõhuasetusega soodsa kaubandusbilansi saavutamisele, maksimeerides eksporti ja minimeerides importi.

Omal moel võib samuti esile tuua sarnasuse merkantilismi ajastule omase koloniaalse mõttemaailmaga, kus riigi majandushuvisid, turge ja ressursse püüti kindlustada kolooniate rajamisega.

Mõningase reservatsiooniga võime luua paralleeli Hiina, USA ja Venemaa koloniaalsete ambitsioonidega. Peking soovib allutada Taiwani, Moskva on annekteerinud Krimmi ja okupeerib märgatavat osa suveräänse Ukraina territooriumist, USA administratsiooni avaldused Kanada ja Gröönimaa kohta ei erine palju eelpool mainitud totalitaarsete riikide eesmärkidest.

Kuid kas tururiigi suunas liikumine on omane ka teistele demokraatlikele riikidele? Kuigi ükski demokraatlik riik ei ole otseselt omaks võtnud tururiigi mudelit, nagu seda kirjeldab Bobbitt, viitavad teatud hiljutised arengud poliitika kujundamisel selgele nihkele turupõhiste strateegiate suunas.

Gerhard Schröderi ja Angela Merkeli ajastu on selge näide. Schröder alustas sotsiaalriigi ümberkorraldamist, järgides turule orienteeritud lähenemist. Angela Merkel jätkas turupõhist lähenemist programmiga “Wandel durch Handel” (“Muudatus läbi kaubanduse”), mille põhipostulaat oli, et majanduslik koostöö Venemaa ja Hiinaga võib soodustada neis riikides poliitilisi ja ühiskondlikke reforme.

Heal juhul võis tegemist olla poliitilise naiivsusega, kuid pigem oli tegemist, eriti arvestades Gerhard Schröderi edasist karjääri Kremli käsilasena, Saksamaa ja isiklike huvide teenimisega. Kõige suuremat lõivu tuli maksta lääne kultuuriruumi alustalade – demokraatia, õigussüsteemi, inimõiguste ja sotsiaalse õigluse – devalveerimisega. Merkeli ja Schröderi strateegiasuuna viljelemine on paraku paljuski lääne kultuuriruumi praeguste julgeolekuväljakutsete juurpõhjuseks.

Võib eeldada, et Winston Churchilli paradigma “Riikidel ei ole sõpru, riikidel on huvid”, kus oma riiklike huvide eelistamine on valdav, seda ka Euroopa Liidus, on jätkuvalt elujõuline otsustusmudel. Hiljutine pandeemiakogemus näitas, et solidaarsusprintsiip toimib vaid siis, kui kõike on palju ja ohu teostumise tõenäosus on madal. Seega võime eeldada, et enamiku riikide otsustusmudeliks on poliitiline realism.

Paslik on ära märkida, et NATO leppe artikkel viis ei ole üles ehitatud solidaarsusprintsiibile, vaid väljendab liikmesriikide elulisi huve ning on poliitilise realismiga kooskõlas. Seega ei ole tarvidust NATO kollektiivse meetme rakendumises kahelda.

Kuidas sobitub NATO tururiigi konteksti? President Trump on kasutanud retoorikat, mis on tekitanud muret USA võimalikust lahkumisest NATO-st, kuid ta pole kunagi ametlikult ega otsesõnu väljendanud soovi USA NATO-st välja viia. Ka tururiigi tingimustes on USA administratsiooni ambitsioon säilitada juhtpositsioon maailmas, selleks on vaja üleilmset võrgustikku ja turueelist.

On tõsi, et USA on olnud suurim ressursipanustaja kollektiivkaitsesse, kuid seetõttu omab ta teatud eeliseid, nagu informatsiooni ja luureinfo omamise ning kogumise peaaegu monopoolne eesõigus. NATO liikmesriigid on suurim ja kindlaim turg USA relvatootjatele ehk suur osa ka Ameerika NATO-sse panustatud ressursist toetab USA majandust. Seega on küsimus, kas USA saab endale lubada NATO-st lahkumist. On üsna tõenäoline, et relvatööstuse suurkorporatsioonide juhtide nõuanne on NATO liikmelisuse ja seega ka oma turueelise säilitamine.

Tekkinud turbulents kõigutab usaldust, kuid loob võimalusi Euroopa relvatööstustele. Euroopa riikide teadus- ja tootmispotentsiaal ei jää alla USA omale. Poliitilise tahte tekkimise ja rakendamise korral on võimalik saavutada sõltumatus Ameerika süsteemidest. Erilist rõhku tuleks panna kosmosevaldkonnas Euroopa satelliitside arendamisele, mis väldiks ühe inimese monopoli teket info- ja digiajastu toimetegevuse põhinõudele ehk informatsiooni ja side kättesaadavusele.

Poliitiline realism ja Ukraina

Kuidas väljendub poliitiline realism Ukrainas? Poliitiline realism ei ole ideoloogia, vaid teoreetiline raamistik, mida saab kombineerida erinevate ideoloogiatega, näiteks liberalism, konservatism, kui need toetuvad riikide enesekesksusele ja võimupoliitikale.

Hans Morgenthau on öelnud: “Rahvusvaheline poliitika, nagu kogu ülejäänud poliitika, on võitlus võimu pärast.” Meile võib see mitte meeldida, kuid paraku on viimase aja üleilmne poliitika taandunud pragmaatiliseks ja ratsionaalseks tegevuseks, kus riigid lähtuvad ennekõike oma huvidest ja võimu suurendamisest, mitte idealistlikest eesmärkidest või väärtustest.

Nagu paljude asjade puhul, on pragmaatilisuse ja ratsionaalsuse mõõdikud erinevates kultuuriruumides erinevad. Mis tsiviliseeritud maailma jaoks tundub ebaratsionaalne, on Kremli võimurite jaoks ratsionaalne. Seepärast ei saa ega tohi vihamehe tegevusi hinnata meile omase mõõdupuuga, vaid peame oluliselt paremini mõistma vaenlase mõttemaailma ja otsustusprotsessi.

Ukrainas möllav sõda on samuti võitlus võimu pärast, kuid see ei ole pelgalt kahe riigi vaheline konflikt, vaid kokkupõrge totalitaarse ja parlamentaarse demokraatia maailmakorra vahel.

Õnneks on Ukraina vabadussõja toetamine enamiku Euroopa ja teiste maailmajagude demokraatlikult korraldatud riikide huvides. Õnnetuseks tuleb arvestada, et Valge Maja administratsiooni sümpaatia diktaatorite vastu, tehingute sõlmimise valmidus sõjakurjategijatega ning traditsioonilistest liitlastest eemaldumine on seni kehtinud jõujooni oluliselt muutnud.

Paratamatult tuleb nõustuda Kanada värske peaministri Mark Carney ütlusega, et USA juhtimise 80-aastane periood on lõppenud. Kahjuks kaasneb sellega Ameerika Ühendriikide domineeriva positsiooni hääbumine ja Hiina osakaalu oluline tõus.

Eesti võimalused ja väljakutsed

Millised on Eesti võimalused ja väljakutsed tururiigi suunitlusega poliitilise realismi keskkonnas?

Eestile ei sobi tururiigi mudel, kuna meil ei ole piisavalt mahtu, kapitali, intellektuaalset ega inimressurssi. Sellest hoolimata on riigi valitsemisse tekkinud rida tururiigile omaseid tunnusjooni.

Näiteks mainis endine õiguskantsler Indrek Teder juba 2010. aasta Postimehe arvamusliidrite lõunal peetud ettekandes, et Eesti poliitiline kultuur on muutunud liialt poliittehnoloogiliseks, kus parteid tegutsevad nagu äriühingud, keskendudes võimu saavutamisele ja säilitamisele.

Kuigi tururiigi ja Eesti valitsemismudeli ühine tunnusjoon on korporatiivsus, on sellel erinevad tekkepõhjused. Erinevalt äriühingutest, kus ajendiks on kasum ja efektiivsus, on suure osa poliitikute ja mõnede tippametnike jõupingutus koondunud võimu saavutamisele ja säilitamisele, mida võimaldab täna kehtiva valimissüsteemi väärkasutus.

Sarnaselt Soomele ja Rootsile kasutab Eesti Belgia matemaatiku D’Hondti välja töötatud proportsionaalse valimissüsteemi meetodit, kuid erinevalt Soome ja Rootsi süsteemist, kus valimisnimekirjad on vabad, kasutab Eesti poolkinniseid nimekirju, mis soosib erakonna sisemise hierarhia eelistamist valijate valiku ees.

Korporatiivsus riigivalitsemises toob pikas perspektiivis kaasa kompetentside mandumise, sest mõjule pääseb põhimõte, et oluline ei ole see, mida sa tead, vaid keda sa tead.

Ametikohale esitatavaid nõudeid kujundatakse tihti ametikohale määratava indiviidi, mitte ametikohale omaste kompetentsinõuete järgi. Kui tippjuhtide määramise põhjenduseks tuuakse absurdseid väiteid, nagu oskus puid riita laduda või et kandidaat räägib eesti keelt aktsendivabalt ja on õppinud ainult Eestis, siis on asi halb.

Lisaks kvaliteedi langusele on sarnane käitumine ühiskonna kognitiivne ja intellektuaalne solvamine ning suunab moraalse kompassi näidud allakäigule. Selle tulemusena on strateegilise tasandi otsuste kvaliteet langustrendis. Tulemuseks on konkurentsivõime ahenemine rahvusvahelises keskkonnas, mida näitab ka rahvusvahelise konkurentsi hinnang, kus Eesti loovutab oma positsioone.

Sotsioloog Juhan Kivirähk on märkinud, et poliitiliste otsuste tegemisel tuginetakse sageli otsustajate hetke arusaamadele, jättes kõrvale spetsialistide ja asjatundjate analüüsid. Sellele võib lisada veel ka lobigruppide mõju ja osade tippametnike domineerimise valitsemisala kujundamisel neile harjumuspäraste või kasulike tegevuste suunamisel.

Selleks, et tagada Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis rõhutatud vajadust tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade poliitilise realismi ja tururiigi surve tingimustes, on vaja ühiskondlikku kokkulepet ja nägemust, mis irdub nelja-aastasest valimistsüklist ning seab pikemad sihid ja suunad.

On loogiline väita, et Eestile parim variant on demokraatlikult korraldatud rahvusriik. Tugev ja ühiskonda kaasav esindusdemokraatia on väga oluline. Enne teist ilmasõda andis Soome demokraatlik valitsemisvorm valikuvõimalused oma iseseisvuse eest seista ja täita rahva tahet, Eesti autokraatlik valitsemine sellist võimalust ei pakkunud. Soome säilitas iseolemise, Eesti langes ikke alla.

Oluline on asjaolu, et meie põhiseadus on kujundatud rahvusriigile omase mõttega. Neid mõtteid ja põhimõtteid tuleb lihtsalt targalt ellu viia. Globaalses poliitilise realismi keskkonnas peavad meie tegevusi juhtima rahvuslikud huvid. Neid ei tohi asendada pseudohuvidega, uskumuste ega ideoloogiatega.

Vaatleme puurikanade pidamise keelustamise kaasust. Eesmärk on õilis, kuid kui sellega ei kaasne piiranguid, mis keelustavad puurikanade munade müügi, siis seame oma ettevõtjad ebavõrdsesse ja ettevõtlust pärssivasse keskkonda ning loome turueelise välismaistele konkurentidele.

Samad ilmingud on ka teistes majandussektorites, olgu need siis stahhaanovlikud kliimaeesmärgid või sajaprotsendiline taastuvenergia kasutuselevõtt. Loomulikult tuleb pingutada säästlikuma ja loodussõbraliku elukorralduse nimel, kuid kui neil tegevustel on suur mõju meie sisemisele korraldusele ja kaduvväike mõju üleilmsele süsteemile, siis on see meie iseolemist nõrgendav tegevus.

Miks me neid initsiatiive võtame? Ametlik vastus on, et tahame olla eeskujuks. Tegelik põhjus võib olla hoopis see, et tahame, et meid kiidetakse. Rahvusriiki ei saa edendada ja hoida sulase mentaliteediga. Rahvuslike huvide kaitse ei eelda, et kõik meie otsused oleksid rahvusvahelises konglomeraadis kõigile meeltmööda.

Meie Euroopa struktuuridesse saadetud ametnikud peavad kaitsma Euroopas Eesti huve, mitte vastupidi. Gustav Suitsu paradigma “saagem eurooplasteks, jäägem eestlasteks” on jätkuvalt asjakohane ja järgimist väärt põhimõte.

Parlamentaarse demokraatiaga rahvusriik vajab ühiskondlikku kokkulepet. Peame tagasi pöörduma president Arnold Rüütli initsiatiivi juurde, mis oli suunatud Eesti ühiskonna ühtsuse ja pikaajalise arengu tagamisele, kaasates erinevaid ühiskonnagruppe ning rõhutades koostöö ja ühiste väärtuste tähtsust.

President Rüütel tõi esile, et küsimus on rahvuslikus püsimajäämises ning et ühiskondlik kokkulepe peaks sisaldama praeguse olukorra analüüsi ja tulevikunägemust. Halvenev julgeolekuolukord nõuab rahvuslikku ühtsust – võimet koonduda mitte ainult vaenlase vastu, vaid ka oskust olla ühtsete eesmärkide poolt.

Poliitiliste jõudu tõrjusid president Rüütli initsiatiivi ja see viis meid ebakindlasse olukorda. Praegust aega iseloomustab parlamendikultuuri nõrgenemine, täidesaatva võimu domineerimine ja nõrk järelevalve; strateegilise visiooni puudumine; kooskõlastamata tegevuskavad; piiratud kodanike osalus ehk teisisõnu nõrk kodanikuühiskond ning põhikokkuleppe puudumine oluliste poliitiliste otsuste langetamisel.

Ühiskondliku kokkuleppe hoidjaks saab olla vaid president. Presidendil peab olema rahva mandaat, et ühendada ühiskonda. Parlamendi valitud president ei pruugi osutuda ühiskonda ühendavaks riigipeaks. Näiteks erinevalt president Rüütlist osutus president Kaljulaid ühiskonna erimeelsuste võimendajaks ja lõhestajaks. Tõenäoliselt oleks mõistlik usaldada rahva tahet, edendada kodanike osalust ning valida president otsevalimiste teel.

Eesti riigi ja rahva tuumikhuvid

Parlamentaarse rahvusriigi õigusliku valitsemise alustalad on ühene ajalookäsitlus, strateegia ja rahvuslikel väärtustel põhinev õigusruum. Ilma ajaloolise eneseteadvuseta ei suuda ühiskonnad luua efektiivset õigussüsteemi ega strateegiat.

Rahvuslikku julgeolekuraamistikku kujundavad neli põhilist osist: keskkond, tuumikhuvid, strateegia ja riigivõimu teostamise vahendid.

Siseriikliku ja üleilmse keskkonna koosmõju, mis, nagu mainitud, on vormitud poliitilise realismi ja tururiigi ilmingute poolt, annab aluse rahvusliku julgeolekupoliitika ja strateegia kujundamisele, mis peab olema orienteeritud riigi tuumikhuvide kaitseks.

Eesti riigi ja rahva tuumikhuvid on julgeolek; põhiseaduse preambulis välja toodud rahvuslikud väärtused, täpsemalt: riiklik iseseisvus ja sõltumatus; territoriaalne terviklikkus; eesti keel riigikeelena; loodusvarade kaitse ning eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade; ja majanduslik heaolu.

Tuumikhuvide realiseerimiseks vajame strateegiat, mis lihtsa mudelina on väljendatav kui kombinatsioon eesmärkidest, mille saavutamiseks on tarvilikud nii vahendid kui ka kontseptsioonid. Poliitika kirjeldab põhimõtteid, strateegia protsessi ning neid kahte asja ei saa sassi ajada. Eestil ei ole strateegiat, mis kirjeldaks protsessi ehk vastaks küsimusele: kuidas? Eesti 2035 võtmesõnad on muudame, loome, toetame, vähendame, lõimime, uuendame jne.

Kõik on olulised terminid, kuid ükski neist ei ole isetekkeline. Paljud tegevused on kujundatud dokumentide perekonna hierarhias alamastme asjakirjadega, millest paljud eraldi võetuna on hästi koostatud, kuid ei ole omavahel sidustatud ehk ei loo tingimusi sünergia ega kõrge kasuteguriga tegevuste kujunemiseks.

Üks enim tähelepanu pälviv dokument on koalitsioonileping. Mis see on või milline peaks koalitsioonileping olema? Teoreetiliselt on koalitsioonilepe Eesti poliitilises süsteemis valitsusse kuuluvate erakondade vaheline poliitiline kokkulepe, mis peaks määrama valitsusliidu eesmärgid, prioriteedid ja kontseptsiooni.

Kuigi see dokument on oluline poliitilise suuna ja koostöö aluseks, ei oma see otsest juriidilist jõudu. Kui tuua paralleel sõjandusest, peaks koalitsioonileping olema sarnane ülema kavatsusega. Väliarmee marssal William Slim on kirjeldanud kavatsust järgmiselt:

“Minu nimel anti sõja jooksul välja kümneid operatsioonikäske, kuid ma ei kirjutanud neist ise tegelikult ühtegi. Mul oli alati keegi, kes oskas seda minust paremini teha. Ühe osa käsust koostasin ma siiski ise – see oli kavatsus. See on tavaliselt kõige lühem lõik, kuid alati kõige tähtsam, sest see ütleb täpselt, mida ülem saavutada tahab ja milline on tema täidesaatmise kontseptsioon. See on see üks ja ainus tahteavaldus, millest peab lähtuma kogu käsk ning iga ülem ja sõdur armees. Seepärast peab selle sõnastama ülem ise.”

Valdkonda juhib minister, mis eeldab, et kavatsuse on kirjutanud tema, mis omakorda nõuab valdkonna süvateadmisi ning kutsestandardite kehtestamist ka ministritele. Nii mõnigi koalitsioonileping on nagu kaleidoskoop, peeglite süsteem, kuhu on asetatud klaaskuulid. Erinevalt mosaiigist, kus iga klaaskuul asetub nii, et lõpptulem moodustab soovitud kujundi, loob kaleidoskoop iga randmeliigutusega uue optilise illusiooni.

Selleks, et anda koalitsioonilepingule mõõdetavust, fokusseeritakse tähelepanu rahale, protsendile, hangetele, relvasüsteemidele, palgale jne. Sarnane eksimus tehakse tihti ka strateegia tõlgendamisel, kus vahendid muutuvad eesmärgiks.

Riigikaitsekomisjonis esitatud küsimusele, kas Eestil on sõjalise riigikaitse strateegia, vastas tollane kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm, et meie strateegia on rohkemalt laskemoona.

Tõsi, kommertskontekstis võib vahendite ja nende müük olla eesmärk, kuna see tähendab tulu ja kasumit, mis ettevõtja seisukohast on mõistetav, aga see pole kohandatav riigi toimimisele.

Vahendid ja nende hankimine ei ole eesmärk, nii nagu meie püüdlused NATO-s või Euroopa Liidus liikmelisuse poole ei olnud eesmärgid omaette, vaid püüdlus laiendada vahendeid ja tööriistu suveräänsuse tagamiseks. Sun Zi (Sun Tzu) tuntud mõtte “Strateegia ilma taktikata on kõige aeglasem tee võiduni. Taktika ilma strateegiata on ainult ettevalmistus alistumiseks.” on jätkuvalt elujõuline.

Vajame kvaliteedi tõusu ja strateegilise juhtimise kultuuri, seda enam, et oleme liikumas infoajastust digiajastusse, mis paratamatult masinmõtlemise abil automatiseerib osa otsustusprotsesse. Tehisaru ei ole patrioot ja kui me ei saa hakkama oma strateegilisi tuumhuve esindavate andmebaaside loomisega, võib võimenduda Euroopa Liidu direktiivide mõju kasv ilma meiepoolse kohalikule keskkonnale omase toimetegevuse tõlketa.

Tuumikhuvide tagamiseks ja strateegia teostamiseks võib kasutada DIME või selle laiendatud mudelit. Inglise keeles kasutatav lühend DIME tähistab nelja peamist riigivõimu teostamise instrumenti: diplomaatiline (diplomatic), informatsiooniline (informational), sõjaline (military) ja majanduslik (economic).

See raamistik on laialdaselt kasutusel strateegilises planeerimises, et koordineerida ja rakendada neid elemente ühiselt riiklike eesmärkide saavutamiseks. Eriti väikeriigi kontekstis peavad need instrumendid toimima sünkroonis strateegilise protsessi kontseptsiooniga. Diplomaatia poliitilise realismi ja tururiigi kontekstis on eriti oluline.

Volodõmõr Zelenski ja Donald Trumpi esimene kohtumine Valges Majas toimus 28. veebruaril 2025 ning vallandas sündmuste jada. Suurbritannia peaminister Keith Stramer kutsus kokku 7. märtsil 2025 Euroopa liidrid, kus osalesid Euroopa Nõukogu president, Euroopa Komisjoni president ning lisaks ka Kanada, Türgi, Norra ja Islandi juhid. Eestit kutsutute seas ei olnud.

Selgitus, et Suurbritannia peaminister tunnistas viga, võib, kuid ei pruugi anda täit selgitust. Briti kaalukategooriaga diplomaatia ei tee tavaliselt vigu ning on mõistlik kaalutletult läbi kalkuleerida põhjused, sh võimalikud meie enda eksimused, et vältida selliste olukordade kordumist.

On selge, et Eesti vajab strateegilises juhtimises kvaliteedi tõusu. Loomulikult ei ole kõiki puudusi kohe võimalik kõrvaldada, kuid alustada võib jõukohaste asjadega, mille rakendumine toob kaasa positiivsete mõjude tekke.

Esiteks võiks proportsionaalse valimisüsteemi poolkinnised nimekirjad muuta avatud nimekirjadeks. See edendaks kompetentside kasvu ja vähendaks korporatiivset mõju. Teiseks peaks presidendi valimised muutma otsevalimisteks, mis tõstaks kodanike osalust ja looks soodsad tingimused ühiskondliku kokkuleppe tekkimiseks. Kolmandaks tuleks kehtestada valitsemisala juhtidele, ministritele, pädevusnõuded, et tagada riigi tuumhuvide kaitse.

Loomulikult, vaatamata poliitilise realismi ja tururiigi suhteliselt karmile iseloomule, peame siiski olema võimelised järgima ka Konfutsiuse poolt sõnastatud “viit püsivat voorust”: inimlikkust, õiglust, kombeid (eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine), tarkust ja usaldusväärsust.

Need ja eespool pakutud muutused on riigi liidrite tegevuses kasulikud, kuna need voorused loovad tugeva moraalse ja eetilise aluse, mis toetab tõhusat juhtimist.  Lõppkokkuvõttes tagavad need Eesti ühiskonna ühtsuse ja pikaajalise arengu, kaasates erinevaid ühiskonnagruppe ning rõhutades koostöö ja ühiste väärtuste tähtsust, parlamentaarse demokraatia ning rahvusriigi kestlikkust.