Eesti maksusüsteem on taas pöördepunktis. 2026. aastast jõustuvad muudatused, mis viivad meid tagasi juurte juurde ja samas viivad ka edasi – targemalt, lihtsamalt ja ausamalt. Valitsuses heaks kiidetud maksupoliitika suunab meid tagasi majandusmudeli juurde, mis on Eestile juba kord edu toonud: uuesti investeeritud kasumilt ettevõtetele tulumaksu ei rakendata ning inimestelt ei hakata tulumaksu koguma alates esimesest eurost, kirjutab riigikogu liige Madis Timpson.
Ettevõtete tulumaks muutub taas lihtsaks ja loogiliseks: maksustatakse vaid jaotatud kasumit. See annab ettevõtjatele kindlustunde ning võimaluse suunata rohkem ressursse investeeringutesse, kasvu ja töökohtade loomisesse. Just see põhimõte, mille Reformierakond 2000. aastate alguses ellu viis, aitas Eestil kasvada tugevaks majanduseks. Nüüd, kui meie majandus on hakanud vaikselt, kuid kindlalt taastuma vahepealsetest kriisidest, on aeg anda sellele kasvule hoogu.
Maksuvaba tulu tõstmine 700 euroni toob keskmise palgaga töötavale inimesele kätte ligi 125 eurot rohkem kuus – see on reaalne raha, mis jääb pere eelarvesse. Pensionäride puhul jääb tulumaksuvaba määr 776 euro peale kuus, mis tähendab, et õiglustunne on säilinud ka ühiskonna kõige haavatavamate suhtes. Senine keeruline ja segadust tekitav maksuküür, mis tekitas Eestis piltlikult 6000 erineva astmega maksusüsteemi, kaob.
See samm on rohkem kui üks maksupoliitiline muudatus. See on signaal: inimene peab oma töö eest saama väärilist tasu, ilma et riik teda esimestest eurodest pitsitaks. Ligikaudu keskmist palka teenivad Eestis näiteks üle 16 000 õpetaja, üle 1500 päästja ning ligi 5000 politsei- ja piirivalveameti töötajat. Õiglane ja ühetaoline maksusüsteem hoiab inimeste valmidust makse maksta ja ergutab ka sisetarbimist.
Maksureformide üks märgiline osa on julgeolekumaksust loobumine ja selle asendamine tõstetud üldiste maksumääradega: käibe- ja tulumaksumäär kerkivad 24 protsendini. Tegu pole pelgalt arvudega, vaid see on otsus, mis tähendab kaitsekulude pikaajalist tõusu 5 protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Naiivsust me endale lubada ei saa: Venemaa agressiivsus pole uudis, vaid ajalooline reaalsus. See, mis meile on olnud viimased 500 aastat selge, hakkab tasapisi ka Euroopa juhtidele kohale jõudma.
Kaitsekulude kasv on investeering meie sõltumatusse. Nagu öeldakse: kui aitad ennast ise, siis aitavad ka teised.
Eesti majandus on keerulisest ajast hoolimata taastumas. Eesti Panga prognoosi järgi kasvab SKT tänavu 1,5 protsenti ning järgmisel kahel aastal ligi 2,5 protsenti. Meie maksukoormus on 34 protsenti SKT-st, millega jääme endiselt alla Euroopa keskmise. Jah, Skandinaavia riigid, keda sageli eeskujuks tuuakse, elavad 42-protsendilise maksukoormusega, aga Eesti tee on teistsugune – ettevõtjasõbralik ja innovatsiooni soosiv.
Valitsuse plaan kärpida avaliku sektori kulutusi 10 protsenti on selge signaal: kokku tuleb hoida ka enda arvelt, mitte ainult maksumaksja taskust. Vähem bürokraatiat, rohkem sisulist tuge ettevõtjale.
Eesti edu aluseks on olnud meie inimesed, kes pole peljanud teha tööd ja näha vaeva. Minu arvates oleme riigi vaatest veidi unustanud nendega suhelda. Igatahes on väga hea näha, et ettevõtjad on tulnud laua taha ja teinud palju ettepanekuid, mille ärakaotamine aitaks kaasa heale majanduskeskkonnale.
Ettepanekuid on seni laekunud üle 500, mida valitsuses üle vaadatakse, seejuures on hea meel tõdeda, et esimesed 25 ettepanekut on läinud juba konkreetselt töösse, nende seas mitu, mis puudutavad töökeskkonna ja -ohutuse nõudeid ja kohustusi. Osa neist on ajale jalgu jäänud või koormab ettevõtjaid asjatult. Järjekordne näide praktilisest lähenemist on väikeste ettevõtete vabanemine töötervishoiu ja redelite dokumenteerimise kohustusest.
Maksumuudatuste kõrval on oluline ka sotsiaalne mõõde. Miinimumpalk on kolme aasta jooksul kasvanud ligi kolmandiku. Vanaduspension tõusis tänavu 5,7 protsenti, üksinda elavate eakate toetus püsib 200 euro tasemel. Mitmekordistunud on vajaduspõhised õppetoetused võrreldes 2014. aastaga.
Reformierakond on andnud selge signaali: pensionide külmutamist ei tule. Vastupidi, nende jätkuv indekseerimine on osa meie sotsiaalsest lubadusest. Kui 70 protsenti üksikuid pensionäre elab suhtelises vaesuses, ei saa riik lihtsalt käed rüpes istuda, vaid peab panustama sellesse, et toimetulek paraneks ka neil, kel olukord märksa keerulisem.
Eesti vajab julgeid samme, mitte tühje loosungeid. Maksusüsteemi muutmine on vaid üks pusletükk. Me vajame ka selget dialoogi ettevõtjatega, ühiskondlikku solidaarsust ja arusaama, et riigi tugevus ei peitu vaid eelarves, vaid ka usalduses.
Meie majanduse taastumine pole olnud juhuslik. See on inimeste, ettevõtjate ja otsustajate ühistöö tulemus. Ja just nüüd on aeg vaadata tulevikku rõõmsamalt, jäädes samas realistiks.
Kriisid ei kao. Aga ka võimalused ei kao. Kui midagi on ajaloost õppida, siis seda, et suured muutused sünnivad siis, kui ühiskond suudab hoida ühel ajal nii pea kui südame soojas. Ja praegu paistab, et Eesti on just sellises ajas.