Selleks et jäätmed liiguksid tööstusesse, mitte prügimäele, peab ringlussevõtt olema mõistlikum valik kui ladestamine või põletamine, kirjutab taristuminister Kuldar Leis.
Jäätmed on materjal, mille järele on maailmas suur nõudlus ning mis saab olla väärtuslikuks sisendiks Eesti majandusele. Kui me kogume ja käitleme neid targalt, ei raja me Eestisse mitte uusi prügimägesid, vaid tugeva ringlussevõtutööstuse.
Aga selleks peab kogu ahel toimima: inimene peab saama lihtsalt ja taskukohaselt sorteerida, omavalitsus peab saama süsteemi tõhusalt korraldada ja ettevõtjal peab olema kindlus investeerida.
Jäätmevaldkond on olnud sisuliselt muutumatu üle kümne aasta. Samal ajal on ühiskond edasi liikunud ning nüüdsete väljakutsete ja meie nutikuse juures ei saa me enam käsitleda prügi lihtsalt kui probleemi, millest tuleb kiiresti lahti saada. Peame seda nägema materjalina, mida saab targalt ringlusesse suunata. Praegune süsteem seda mõtteviisi ei toeta.
Just selleks töötame kliimaministeeriumis välja jäätmereformi, mille eesmärk on luua toimiv ja õiglane süsteem, mis teenib ühiskonda ja majandust tervikuna. Eile tutvustasin uuendatud eelnõu versiooni ka valitsuses.
Ettevõtjate mured said lahendustena seadusesse kirja
Reformi on pikalt ette valmistatud koostöös kohalike ja rahvusvaheliste ekspertide, ettevõtjate, omavalitsuste, poliitikute ning teiste valdkonna osalistega. Märtsis taristuministri ametisse asudes kohtusin ka ise nende ettevõtjatega, kes olid reformi suhtes kõige murelikumad. Kohtumiste tulemusel jõudsime veel mitme mõistliku muudatuseni, mis on nüüd ka eelnõus sees.
Näiteks, võttes arvesse Eesti Kaubandus-Tööstuskoja tagasisidet, muutsime pakendikonteinerite tühjendustasude ülempiiri 50 sendile. Nii saame vältida teenustasude kasvu ja hoida ära surve toiduhindade tõusuks. Seejuures ei too see muudatus kaasa olulist mõju inimeste jäätmearvetele, mistõttu võib öelda, et leidsime kuldse kesktee.
Tööandjate keskliidu mure munitsipaliseerimise pärast sai samuti lahenduse. Kuigi omavalitsused korraldavad edaspidi hanked eraldi logistikale, käitlusele ja haldusteenustele, on seaduses selgelt kirjas, et sisetehingud jäätmeveol ei ole lubatud. Konkurents peab jääma ausaks ja mänguväli kõigile selgeks vastavalt vaba turumajanduse parimale praktikale.
Tagasiside põhjal kohandasime ka sorteerimise korraldust. Kortermajade juures hakkab olema neli konteinerit: olme- ja biojäätmetele lisanduvad paberikonteiner ning plast- ja metallpakendite konteiner. Eramute ja hajaasustuse puhul otsustab konteinerite arvu ning klaaspakendi kogumise viisi kohalik omavalitsus.
Lisaks hakkavad üle Eesti kehtima ühtsed sortimisjuhised ning säilib lihtne põhimõte: sorteeriva leibkonna jäätmearve jääb üle-eestiliselt keskmiselt viie euro juurde kuus. Mittesorteerija maksab umbes kolm korda rohkem.
Loome majandusliku loogika, mis soosib ringlust
Selleks et jäätmed liiguksid tööstusesse, mitte prügimäele, peab ringlussevõtt olema mõistlikum valik kui ladestamine või põletamine. Seaduse eelnõuga ajakohastame segaolmejäätmete saastetasud ning anname selge signaali, et Eestis tasub investeerida materjali väärindamisse, mitte selle hävitamisse või loodusesse paiskamisse.
Võidavad nii keskkond kui ka majandus, tekib stabiilne sisend ringlussevõtutööstusele, kasvab maksutulu ning väheneb riigieelarve koormus. Üheks suureks kuluks on praegu 16–20 miljonit eurot aastas, mida Eesti maksumaksjad maksavad igal aastal Euroopa Liidule selle eest, et suur osa plastpakendist jääb ringlusse võtmata. See on kulu, mis tekib lihtsalt seetõttu, et me ei kasuta oma jäätmeid piisavalt targalt.
Ringmajanduse arendamisse panustab riik ka ise märkimisväärse toetussumma, üle saja miljoni euro. Suurem osa toetustest on mõeldud ettevõtetele: ringlussevõtuvõimekuse arendamiseks, ressursitõhususeks, pakendite ümberdisainiks ja tööstusinnovatsiooniks.
Usaldus algab läbipaistvusest
Tugev turg vajab läbipaistvust ja ajakohast infot. Praegu ei tea omavalitsused tihti, kui palju ja millist liiki jäätmeid nende piirkonnas tekib. Ettevõtted ei saa omakorda teha investeerimisotsuseid, kui puudub teadmine, millele neid rajada. Näiteks plastjäätmete käitluse valdkonnas oleme juba lõunanaabritele suuremahulisi investeeringuid kaotanud.
Läbipaistvuse ja usaldusväärsuse parandamiseks muudame kogu jäätmevaldkonna aruandluse digitaalseks. Kaovad käsitsi täidetud veoselehed ja Exceli-tabelid. Andmed muutuvad ajakohaseks ja võrreldavaks, tekib alus andmepõhiseks juhtimiseks ja paremaks järelevalveks. Me kõik saame lõpuks ometi teada, mida kasulikku meie jäätmetest tehakse. Riik on digiaruandlusse investeerinud üle miljoni euro ning koos Euroopa Liidu toetusega saavad ettevõtted sujuvalt uuele süsteemile üle minna.
Olen kindel, et meil on koos tugev reform, mis loob valdkonnas uusi ärivõimalusi ning samal ajal hoiab madalal halduskoormuse, bürokraatia ja inimeste kulud. Lõpuks on meil valik: kas väärindame jäätmed siinsamas Eestis või saadame need toormena välja ja ostame hiljem kallilt tagasi. Meil on võimalus ja ka vastutus ehitada süsteem, mis ei lohise järele, vaid viib meid edasi.