Juba praegu on paljudes hooldekodudes järjekorrad ja Tallinn on jõudnud oma arengus selleni, et on aeg hakata mõtlema eakate teenusmajade arendamisele, mis pakuksid turuhinnaga peale kvaliteetsete teenuste ka elamispindu ja vastaksid erinevate sihtrühmade soovidele, aidates sel moel inimestel kauem oma kodupiirkonnas iseseisvalt toime tulla, kirjutab Tallinna linnavolikogu liige Jaanus Riibe.
See tähendab, et eakad, kes on jäänud üksi või kelle jõud ei käi enam oma majapidamisest üle, kuid kes ei vaja veel ööpäevaringset hooldust, saaksid lisaks vajaliku elupinna üürimisele samas kohas ka vajalikke teenuseid, alates arstiabist kuni huvialaringideni välja. See hoiab vanemad inimesed kauem iseseiva ja tegusana ning ühtlasi vähendab see ka meditsiinisüsteemi koormust.
Millist probleemi lahendame?
Teine probleem on eakate üha kasvav sotsiaalne eraldatus ja üksindus. Probleemi tõsidust näitas koroonakriis. Kui suudaksime luua uue mudeli, mis tooks eakad ühiselt hetkel parimasse võimalikku elukeskkonda ja luua neile kogukondlikud tegevused, vähendaksid need üksindust ja kasvavat isolatsiooni.
Teenusmajade võrgustik tähendaks sedagi, et eakad saavad jääda elama oma senise elukeskkonna ja kogukonna lähedale. Siia juurde kuulub ka kogu perekondlik, sõprade ja lähedaste võrgustik.
Kolmas mure on üha kasvav surve avalike teenuste kvaliteedile. Küsimus on selles, kas avalik sektor suudaks isegi koostöös erasektoriga koordineerida sellist teenustepaketti, mis pakuks eakatele piisava juurdepääsu koduteenustele, abile, toitlustusele, pesupesemisele, nõustamisele ja paljudele muudele igapäevaseks eluks vajalikele teenustele? Vajadus sellise koordineerimise järele on suur, kuid kes peaks võtma initsiatiivi?
Räägime kulust ja kasust
Olgu rõhutatud, et teenusmaja teenused oleksid küll tasulised, kuid hinnad kehtestaks Tallinna linn ja need vastaksid turuhindadele. Samuti poleks tulevikus teenusmaja korteri taotlemisele ja kasutamisele takistuseks isikliku kinnisvara samaaegne omamine – selle võib eakas näiteks teenusmaja kulude katmiseks välja rentida. See eristab samuti teenusmajade uut visiooni teistest, seni kehtinud linna elamispindade programmidest.
Väheoluline pole ka asjaolu, et lisaks eakate endi heaolule ja turvatundele pakub uus mudel suuremat kindlust eakate lähedastele, eeskätt lastele, kes ei pruugi siis oma eakaid vanemaid igapäevaselt külastada, et neid kontrollida ja igapäevatoimetustel abiks olla. Seega on selline teenusmajade arendamise suund oluline ka noorematele inimestele, kelle vanemad tulevikus niisugust tuge võivad vajada.
Kindlasti on siin ka kokkuhoiukoht: kui luuakse teenusmajade võrgustik, leitakse teenused mahupõhiste hangetega ja need pannakse kokku üle linna pakettidesse. Kui maht on suur, on võimalik osta ka teenust soodsamalt. Kui oma soovid ja vajadused sõnastab suur hulk eakaid, tuleb nende saavutamine nii füüsilise elukeskkonna kui ka teenuste näol kindlasti odavam kui siis, kui igaüks eraldi endale sobiva (era)teenusepakkuja otsib. Kohalik omavalitsus teeks samuti järelevalvet, mis kindlustaks teenuste kvaliteedi ja läbipaistvuse. Ei maksa unustada sedagi, et suurema teenusemahu ja uue mudeli rakendamisega looksid teenusmajad juurde ka uusi töökohti.
Teenusmajade puhul tuleks aga ikkagi kindlasti kaaluda ka erasektori kaasamist avaliku ja erasektori koostöö näol nii nende hoonete ehitamisel kui ka erinevate teenuste pakkumisel.
Sügisel avab Mustamäel Tammsaare teel uksed uus hoonekompleks, kuhu rajatakse muu hulgas eluasemed eakatele ja noortele peredele ning tugikeskus lastevanematele, kuid lisaks üürikodudele oleks aeg juba ka sinna ette näha eakatele suunatud teenuseid nagu ööpäevaringne meditsiiniabi, majapidamisteenused ning huviringid. Linn võiks luua ka erinevaid pakette, mille vahel eakas klient saab oma vajadusi ja võimalusi silmas pidades ise valiku teha.