See info haigekassa kodulehel pani mind uurima, kas mul on 22 vaktsineeritud sugulast-sõpra. Lugesin ja sain kokku. Aga 304, et päästa kasvõi üks inimene haiglast? Nende kokkusaamine võttis kauem aega, aga kui lisasin oma mõttelisse nimekirja vaktsineerimisest teavitanud üliõpilased ja kunstnikest kolleegid, siis oli arv koos. Julgustan kõiki sellist perekondlikku mõttemängu tegema, sest nii võib leida ka kaugemaid sugulasi ja tuttavaid, kes ehk ei pahanda pärimise peale «oled sa?» ja lubavad end vaktsineerimiseks ümber veenda. Sest iga vaktsineeritu aitab elu Eestis avatuna ja õnnelikumana hoida.
Päris imelik oli kaks aastat tagasi kuulda õpetussõnu, et meil tuleb koroonaga koos elama hakata. Miks ometigi, see on ju kõigest haigus ja me saame sellest jagu?! Nagu tulevad ja lähevad aastaajad ja allahindlused ja sügistormid elektrikatkestustega – kannatad paar päeva või nädala ja siis ikka tullakse ja parandatakse… Aga nüüd elamegi pandeemiaga iga päev. Hommikustest uudistest salvestame nakatunute arvu ja kurvastame lahkunute peale mõeldes. See on lõikavalt valus, aga päevast päeva korduv rutiin. Keegi ei oska ennustada, millal tänane «uus normaalsus» vanaks heaks koroonavabaks ajaks tagasi muutub. Mäletate veel, kuidas elasime üle-eelmisel aastal?
Jah, koroona on võtnud endale kõigi elus kindla koha. Ta on kogu aeg siin – nagu kõrvulukustav muusika kauplustes, nagu reklaam mobiilis ja postkastis, nagu lisatud suhkur valmistoidus… Ainult et see viirus võib tappa. Ja ta muteerub ja ründab meid järjest ohtlikemate uute tüvede ja uute nimedega. Omikron on kõige uuem.
Suvel oli mul õnne viirustaagast vabana reisida Itaalias ja Saksamaal, kus enda ja teiste kaitsmine maskiga, delikaatne vahemaa hoidmine ning vaktsiinipassi küsimine ja näitamine olid norm. Kui uurisin, kas siis kõik mõtlevad ühtemoodi ja on nõus piiravate reeglitega, vastati, et muidugi mitte. Aga isegi need kodanikud, kes ei pea maskikandmist vajalikuks, teevad seda austusest teiste ehk enamiku vastu. Nägin, et kui midagi on saanud vajalikuks harjumuseks, mitte ainult tülikaks kohustuseks, siis «elataksegi koos selle viirusega» ilma pingete ja erilise eneseületuseta. Räägin muidugi tavakodanikest, mitte perearstidest, haigla- ja hooldustöötajatest, õpetajatest ja politseinikest ning paljudest, kellele pandeemia kõikjal maailmas on meeletu lisapingutus iga päev, nädal, kuu ja tänaseks kestnud ligi kaks aastat.
Mulle jääb arusaamatuks mõistlikele ühisreeglitele vägisi vastu elamine – maski, süsti, koroonapassi, ühiskonna avatuse ja samas asutuste suletuse jne vastu.
Seepärast jääb mulle arusaamatuks mõistlikele ühisreeglitele vägisi vastu elamine – maski, süsti, koroonapassi, ühiskonna avatuse ja samas asutuste suletuse jne vastu. Koolides testimise vastu. Kirjanike vastu, kes soovivad, et nende loomingut vastuvõitlemiseks ei kasutataks. Kõigi vastu, kes vaktsineerimisega eeskuju näitavad… ja muidugi poliitikute ja valitsuse vastu, sest nende vastu lihtsalt peabki kogu aeg olema.
Riigikogu liige olla on praegu keeruline. Ärapanemist, kiusuajamist, kõnepidamatust ja leppimatust on, oleme ausad, saali igas pingireas. Ettepanek rakendada hübriidistungeid põhjustas opositsiooni poliitilise hüsteeria. Seda igati mõistlikku ajutist ja ajalist otsust tööd turvaliselt korraldada, et kaitsta oma liikmeid ja meie peresid (selleks ajaks oli teada vähemalt viie riigikogulase haigestumine ja mitmed lähikontaktsed), naeruvääristati pikalt.
«Kas te ei taha tegelikult tööd teha? Mida siin karta – olete ju kõik vaktsineeritud, aga nüüd siis saate aru, et süst ei loe ja mask ei aita…» Ikka vastu, vastu, vastu.
Mina usun, et hübriidistungid, mis võimaldavad parlamendi tööst osa saada nii kohapeal kui ka kaugtöö vormis, on ja paraku võivad olla ka tulevikus vajalikud. Sest nii saame hoolimata viiruse levikust tööd teha. Ka see on väike samm turvalisemate jõulude poole ja osa viimaste nädalate haigestumuse langustrendist. Täpselt samamoodi õigustas end testimine koolides. Üle 3000 õpilase sai haigustunnustest kohese teada ega viinud loodetavasti viirust laiali! Jagame selle arvu artikli alguses toodud rehkendusega. Saame pea kümme haiglavoodist päästetut ja kindlasti mõne eriti raske põdemise ärahoidmise – hullemast rääkimata.
Eelmisel nädalal käisin teatris. Läksin veidi varem, et jõuaksin lisaks piletile ka mobiilset vaktsiinipassi ja ID-kaarti näidata. Tean, et kõik, kes saalis istusid, tegid samamoodi. Loomingust laetud palavas saalis ei olnud kerge maskis olla, aga kõik olid. Sest ainult nii saame osa avatud elust ja ehk koidab päev, mil «koroonaga kooselust» jääb vaid mälestus.
Kas sina oled poolt või vastu?