Kes ma olen?

Isa. Poliitik. Mehaanikainsener. Linnapea. Sportlane. Treener. Reformierakondlane. Sõber. Riigikogu liige. Valga elanik. Maavanem.

Kuigi olen kogu elu tundnud huvi nn maailmaparandamise vastu, jõudis poliitika kui väljakutse ja ka elukutse minuni 1996. aastal, kui panime valimiste eel kohalike ettevõtjatega seljad kokku, moodustasime lõviosas äriklubi liikmetest valimisliidu ning saime valimistel volikogus viis kohta. Mõni aasta hiljem, 1999. aastal, sai minust juba linnapea.

Ettevõtlusest saadud kogemused, eriti turunduse vallas, tulid kasuks ka linnapeaametis. Kui Valgas sai korda tehtud Pedeli paisjärv, siis oli huvitav jälgida, kuidas majad justkui pöörasid oma näod jõe poole – jõeäärsed tagaaiad tehti korda ning kogu piirkond hakkas järsku elama. See on hea näide sellest, kui oluline on avalik initsiatiiv ja juhtroll, et ettevõtteid ja linnakodanikke kaasata ja ühise eesmärgi nimel tegutsema panna.

Eesti on ja peab jääma tervikuks ja tasakaalustatuks. Selge, et linnadel on oma tõmme, aga tähelepanu vajavad ka kohalikud tõmbekeskused. Maavanema ametis tundsin iga päev, kuidas erinevate valdkondade juhtimine on liialt tsentraliseeritud ja eri ametkondade ainuke kokkupuutekoht on maavanema korraldatud nõupidamised. Toimunud riigi- ja haldusreform on andnud palju uusi võimalusi, aga ka võimu kohtadelt kaugemale viinud. Erinevates piirkondades on vaja eestvedajaid, kes sõnumi otsustajateni viivad.

Karjääri alustasin aga hoopis erasektoris. 1992. aasta suvel, mil hakkas kehtima Eesti Vabariigi põhiseadus, võeti kasutusele Eesti kroon ning oli jäänud vaid mõni kuu Eesti Vabariigi Riigikogu ja presidendi valimisteni, lõpetasin õpingud Tallinna Tehnikaülikooli aparaadiehituse erialal ning otsustasin võtta vastu kutse tulla tööle Valga leivatehasesse, esialgu mehaanikainseneriks ning seejärel peainseneriks. Mul oli ka tööpakkumine Tallinnas, kuid tahtsin tulla Valka, ning selle aasta juulis sai Valgas töötatud 30 aastat (v.a Riigikogus oldud aastad).

Keerukate üheksakümnendate aastate lõpuks ja oma 25. eluaastaks tõusin üle 100 töötajaga Valga Leivatehase juhiks. See oli hea kool. Oli vaja uue mõtteviisiga inimesi, samm-sammult juurdusid turumajanduse reeglid ning tootearendus ja müük said igapäevaelu osaks, nii nagu nüüd pööratakse järjest rohkem tähelepanu mainekujundusele.

Minu tänane töö on triatloni ja teiste spordiürituste korraldamine. Oleme meeskonnaga võtnud missiooniks, et spordiüritused peavad toimuma Eesti erinevates piirkondades, et sealset elu elavdada. Loomulikult on minu eelistus kodumaakond Valgamaa ja nii oleme viimastel aastatel korraldanud triatlonivõistluseid Valgas, Otepääl ja Tõrvas.

Vaba aja veedan lastega. Aeg, mis jääb üle lastest ja tööst, kulub spordile – nii isetegemisele kui ka administreerimisele. Nüüd olen jõudnud hetkeni, kus minu hobist triatlonist on saanud ka minu töö. Lisaks triatlonide korraldamisele Eestis oleme kaasa löönud triatlonide korraldamisel mitmes paigas Euroopas. Olen ise läbinud 14 täispikka triatloni, mida tuntakse ka raudmehe võistlusena, ja lugematul hulgal lühemaid.

Margus Lepik  
03.2020 kuni tänaseni OÜ Tristore, MTÜ Sportlik Eesti juhatuse liige
07.2021–05.2022 AS Lõuna Pagarid juhatuse liige 11.2017–03.2020 Valga vallavanem
07.2010–11.2017 Valga maavanem
04.2007–07.2010 Riigikogu liige
2005–2007 Eesti Linnade Liit, juhatuse esimees
2004–2007 Regioonide Komitee liige, Eesti delegatsiooni juht
11.1999–04.2007 Valga linnapea
09.1994–06.1999 AS ETK Valga Leib juhataja, tegevdirektor
01.1993–09.1994 ETK Leivatehas Valga Leib peainsener
06.1992–12.1992 ETK Leivatehas Valga Leib mehaanikainsener
1987–1992 Tallinna Tehnikaülikooli mehaanikateaduskond, aparaadiehituse eriala
1976–1987 Valga 1. Keskkool