Hea lugeja!
Olen isa poolt välja rännanud Kihnust ning Sindi, Kullamaa, Saue ja Tartu kaudu jõudnud Võrumaale. Isa vend, Endel Klaassen, oli kogu elu Väimela tehnikumis õpetaja. Mina asusin Võrumaale 1999. aastal. Sündisin Tartus loomaarstide perekonnas ja kasvasin koos isaga haigeid loomi ravides ja temaga kaasa sõites. See oli ka põhjus, miks ma pärast Tartu 5. Keskkooli (tänane Tartu Tamme Gümnaasium) lõpetamist loomaarstiks õppisin. Peale lõpetamist 1978. aastal jäin tööle EPA veterinaariateaduskonna kirurgia ja sünnitusabi kateedrisse, kus asusin poole kohaga assistendiks ja poole kohaga loomakliiniku kirurgiks.
Õpetasin kirurgiat ja ortopeediat, aga hiljem, pärast kaitsmist, ka farmakoloogiat. Teaduskraadi kaitsesin 1989. aastal ning samal aastal siirdusin Soome Helsingi Loomaarstikõrgkooli jätkama uurimistööd. 1999. aastal tagasi tulles asusin juhtima sisehaiguste ja farmakoloogia õppetooli juhataja-professorina kuni 1993. aastal valiti mind Eesti Põllumajandusülikooli rektoriks.
Aastatel 1997–1999 olin haridusminister Mart Siimanni valitsuses, mil alustasime kutsehariduse reformiga ning asutasime ka Võrumaa ja Valga kutsehariduskeskused. 1999. aastast asusin juhatama Võrumaa Kutsehariduskeskust, kuid juba 2000. aastal määrati mind Võru maavanemaks. 2004. aastal valiti mind Riigikokku. Osutusin valituks ka järgmisse koosseisu, kuid 2008. aastast töötan jälle Eesti Maaülikooli rektorina. Olen nüüdseks olnud juba 15 aastat rektor ning on saabunud aeg anda ohjad järgmiste heade inimeste kätte.
Poliitikasse tahan tagasi tulla, kuna näen, et vahepealsetel aastatel on meie poliitiline kultuur tugevalt kannatada saanud. Ei osata enam läbi rääkida ega seisukohti lähendada. Iga erakond püüab vaid omi seisukohti ja lubadusi täita. Kogu selle mitte just ilusa kakluse foonil unustatakse ära kõige tähtsam – inimene. Tavaline Eesti kodanik, kes on ju neidsamu poliitikuid valinud! Inimesi ja eelkõige regionaalseid ja hariduslikke probleeme hästi tundva inimesena tahan anda oma panuse, et meie poliitika saaks taas inimestele arusaadavaks ning valijad ei eemalduks enam rohkem oma riigist, tunneksid end turvaliselt ja näeksid tulevikku helgena. Selleks tuleb rääkida inimestega, selgitada neile toimuva põhjuseid, teha tasakaalustatud otsuseid ning liikuda kõik koos parema Eesti poole.
