Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo

Reformierakonda olen kuulunud alates selle asutamisest. Olen nimelt üks neist, kes 1990. aastal asutas Eesti Liberaaldemokraatliku Partei, millest 1994. aastaks võrsus välja tänane Reformierakond.

2023. aasta jaanuaris täitub minu teenistuskäigus aga teine aasta sotsiaalkaitseministrina, milleni viis 26 aastat tööelu Sotsiaalministeeriumis. Selle aja jooksul tegelesin süvitsi laste ja perede sotsiaalse turvalisuse temaatikaga ning olin muu hulgas üks lastekaitseseaduse autoritest. Aastatel 2019–2021 olin aga ametis Riigikogus, mille sotsiaalkomisjoni liikmena samuti ühiskonna haavatuimate gruppide sotsiaalse võrdsuse ja heaolu tagamisse panustasin.

Kui liikuda ajas aga veel enam tagasi, siis haridusteed alustasin 1975. aasta septembris Tallinna 32. keskkoolis ning jätkasin hiljem toonase Tallinna 1. keskkooli, praeguse Gustav Adolfi Gümnaasiumi matemaatika ning füüsika eriklassis.

Olen õppinud Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonnas, omandanud bakalaureusekraadi Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö erialal ning täiendanud end Tartu Ülikoolis õiguse ja psühholoogia valdkonnas. 2017. aastal asusin õppima Tallinna Ülikooli sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse magistriõppes, mille lõpetamisest lahutab mind veel lõputöö kirjutamine.

Julgen öelda, et kahe aasta jooksul, mil sotsiaalkaitseministrina olen tegutsenud, oleme ära teinud palju.

Tagame 2023. aasta jaanuariks pensioni baasosa ja rahvapensioni erakorralise tõusu

Tagasime 2023. aasta jaanuariks pensioni baasosa ja rahvapensioni erakorralise tõusu 20 eurot ja vabastame ühtlasi pensionid keskmise pensioni ulatuses tulumaksukohustusest. 2023. aasta prognoositav keskmine pension (arvestades ka eeldatavat indekseerimist) on alates aprillikuust seega 704 eurot. 2022. aasta sügisel jõustus ühtlasi ka üksi elava pensionäri toetuse tõus, mis kasvas 115 eurolt 200 eurole, ning 2022. aasta novembris hakkas kehtima ka ühekordne 50 euro suurune toetus Eestis elavatele vanaduspensioni eas pensionäridele, töövõimetuspensioni või rahvapensioni saavale 100% töövõimetusega inimesele ja lapsetoetuse saajatele.

Ühtlasi investeerib riik 2023. aastal 40 miljonit eurot üldhooldusteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi ning koduhoolduse teenuste parandamiseks. 2024. aastal antakse riigieelarvest kohalike omavalitsuste tulubaasi üldhooldusteenusteks ligi 57 miljonit eurot ja 2026. aastaks tõuseb rahastus 62 miljoni euroni. See tähendab muu hulgas ka seda, et hooldekodukoht muutub abivajajale pensioni eest kättesaadavaks.

Lisaks tõstsime toimetulekupiiri 150 eurolt 200 eurole. See tähendab, et üksi elavale inimesele või perekonna esimesele liikmele on toimetulekupiir seega 200 eurot kuus. Perekonna teise ja iga järgneva täisealise liikme toimetulekupiir on edaspidi seni kehtinud 120 euro asemel 160 eurot ning iga alaealise lapse toimetulekupiir 180 euro asemel 240 eurot kuus. Paremini hakkamasaamist toetab ka see, et uuendusena hakatakse toimetulekutoetuse määramisel kuluna arvestama aastas maksimaalselt kuue kuu kohta eluasemelaenu ning intressi.

Alates 1. jaanuarist 2023 on esimese ja teise lapse toetus 80 eurot ning üksikvanema toetus senise 19 euro asemel samuti 80 eurot kuus. Lasterikka pere toetus tõuseb aga 3–6 lapse puhul 650 euroni kuus ning seitsme ja enama lapse puhul 850 euroni kuus. Niisamuti tõuseb jaanuarikuust tulumaksuvaba miinimum senise 500 euro asemel 654 euroni.

See on suur osa tehtud tööst, kuid olulisi arenguid on teisigi. Nii investeerime näiteks vaimse tervise valdkonda ühes eelmisel aastal esmakordselt eraldatud vahenditega 2023. aastal kokku 7 miljonit eurot, lõime Sotsiaalkindlustusameti juurde riikliku perelepitussüsteemi, vastu võeti teenuste ja toodete ligipääsetavuse seadus, uuendasime ohvriabiseadust, ja palju rohkemgi veel.

See on vaid kahe aasta järel saavutatu, seega luban, et valituks osutudes jätkub minu töö järgneva kallal:

• vaimset tervist toetava tugisüsteemi loomine ning selle kättesaadavuse ja kvaliteedi kindlustamine;
• laste ja perede heaolu ning sotsiaalse turvalisuse tagamine;
• erivajadustega laste ja täiskasvanute heaolu ning ühiskondliku aktiivsuse parendamine;
• sotsiaalkaitse korralduse ajakohastamine muutuvas ühiskonnas;
• sidus ühiskond ja võrdsed võimalused kõigile olenemata soost, vanusest, religioonist, erivajadusest, seksuaalsest orientatsioonist.