Marek Oras

1100

Olen 20-aastane noormees. Keegi võib öelda, et olen liiga noor, et mul oleks konstruktiivseid ideid, kuidas muuta meie elu paremaks. Mina vastan selle peale, et vanus ei ole näitaja. Siin loeb sisemine soov ja kirg muuta olevikku, et tulevik oleks helge. Praegu õpin ma Tallinna ülikoolis õigusteadust, samal ajal olen huvitatud ka ajaloost ja üritan niimoodi end harida erinevatest külgedest. Minu töö on erinevate rataste müümine ja selline töö on mulle täiesti südamelähedane, kuna minu visioon tuleviku Tallinnast on Baltimaade jalgrattapealinn ning suuremas pildis ka tervisliku eluviisi pealinn, kus suurem osa elanikest liigub kahel, mitte neljal rattal.

Ma pean tõdema, et Lasnamäel olen elanud vaid ühe aasta, aga ma ei pea seda miinuseks, vaid suureks plussiks. Olles pärit väiksemast Eesti linnast, tulin Lasnamäele kindla sooviga jääda siia ja teha see linnaosa sama roheliseks ja koduseks, nagu minu kodulinn. Lasnamäel on ülisuur potentsiaal. Siin on rohkelt ruumi, mida on võimalik arendada. Mu nägemus Lasnamäest 20–30 aasta pärast on tänapäevane linnaosa, kus inimesed naudivad oma elu, sõites rataste ja tõukeratastega või kõndides omal jalul, ning autod on vaid selleks, et sõita linnast välja. Pargid on sellises suures linnas ülimalt vajalikud, kuna sellistes kividžunglites peavad olema paigad, kus inimesed saaksid ennast tunda vabamalt ja lähemal loodusele. Selleks, et parkides oleks huvitav nii vanuritel kui ka noortel, tuleks mõelda ka nende sisustamisele, et peale lillede ja puude oleksid seal ka paigad, kus saab pidada piknikuid ja grillida, samuti füüsilisele tervisele vajalikud sportimisvõimalused ning lastele ajakohased mänguväljakud. Muidugi ei pea sellised pargid olema ilmtingimata suured ja paar tükki linnaosa peale. Parim viis ajendada inimesi õues rohkem aega veetma oleks sisehoovide renoveerimise programm, mille abil saaksid kõik Lasnamäe majade sisehoovid korraliku asfaldikatte ja ka uued mänguväljakud, mitte vanad pleekinud redelid ja kiiged.

Ma ise olen pärit kakskeelsest perekonnast, kus kodused keeled on nii eesti kui ka vene. Minus elavad korraga kaks kultuuri, eesti ja vene. Mul on rohkelt tuttavaid mitte-eestlaste seas ja ma näen, kui raske on nende jaoks eesti keel, ja veel raskem on nende jaoks pärast keskkooli ülikooli sisse saada. Kõik Eestis elavad inimesed peavad saama võrdseid võimalusi hariduse ja hea tasuga töö saamiseks. Selleks on vaja viia sisse eestikeelne õpe alates lasteaiast, et juba noorest east saati õpiksid lapsed riigikeelt, mis annab neile võimaluse luua hea tulevik. Eesti keele õpe ei saa olla ainult raamatupõhine, see on liiga kuiv. Parimaks integreerumiseks tuleks võimaldada lastel ja noortel õppida eesti keelt praktiliselt, üksteisega kõneledes ja osaledes koos üritustel, mis oleks suunatud just keeleõppele. Vastasel juhul võib tekkida suhtlusvaakum noorte seas, kuna mõlemad pooled häbenevad üksteisega rääkida “vigaselt”. Kõige tähtsam on näidata ja veenda noori, et vigades pole midagi halba, vigadest õpitakse.

1100