Liis Klaar: linna juhtimisel tuleb arvestada ka eakate vajadustega
Nagu me kõik teame, vananeb elanikkond nii meil siin Eestis kui ka terves Euroopas. Meie valitsus ja juhtivad tegelased on aga tihti nooremad ja vahest palju nooremad kui vastavatel kohtadel olevad Euroopa liidrid.
Noored unustavad tihti või lihtsalt ei saa aru, et meie, natuke vanemad inimesed, ei oska näiteks kasutada arvutit sama hästi kui nemad ja seetõttu ei oska me otsida õiget informatsiooni, registreerida ennast õigel ajal õigesse kohta või muuta andmeid jne.
Kahjuks kehtib sama ka pikaajalises planeerimises, olgu see siis kas teenuste või siis linnaruumi planeerimises, vanemad inimesed lihtsalt unustatakse ära ja nende vajadusi tihti ei arvestata.
Näiteks kas linnaruumis on vanemaealistel turvaline liikuda. Ratturid ja tõuksid peaks olema eraldatud nii jalakäijatest kui ka autodest. Jalakäija teede äärde võiks olla paigutatud pinke ning paberikorve. Samuti peaks iga trepi kõrval või keskel olema käsipuud.
Ühtlasi vajame kõnniteid. Asumites, kus on eramajad, puuduvad need täielikult ja seega oleme jalutama minnes sunnitud jagama teed autode, jalgratturite ja tõuksidega.
Kõnniteede ja majaesiste puhastamine ja lumerookimine peaks samuti olema linnaosa mure, nagu on autoteede puhastamine. Jalakäijal on talviti käimine tihti väga raske. Vahel on omanik oma maja eest korralikult lund eemaldanud, kuid autoteed ületades tuleb ronida üle lumevalli, mille on tekitanud autoteed puhastanud sahk. Tihti on ka kõnniteed majaesistel puhastamata, sest majaomanik ei suuda seda teha või ei hooli!
Teenusmaja ehk elukoht aktiivsele väärikalt vananeda soovivale vanemale inimesele, võiks olla igas linnaosas. Need on majad, kus oleks väikesed korterid, aga ka suur fuajee, kus oleks võimalik suhelda eakaaslastega ning ka osaleda ühistel ettevõtmistel, nagu väljasõidud, teatrite või kontsertide külastused jne. Loomulikult oleks seal majas võimalik osta igasuguseid lisateenuseid ja viia sel moel argipäeva olmeprobleemid miinimumini, et nautida vanaduspõlve ja tegeleda sellega, mis huvi pakub.
Ühistranspordi sama liini peatused peaksid olema paigutatud võimalikult vastakuti ja kergesti ligipääsetavad. Vajaksime ka rohkem linnaosade ja asumite vahelisi ühistranspordivõimalusi. Samuti peaks iga haigla ja suurema tervishoiu keskuse peaukse ees olema ühistranspordi peatus. Liiinide vahetamine peaks olema võimalikult lihtne, seega samas peatuses.
Mõningaid perearste tuleks vist saata suhtlemiskursustele, sest vanem inimene vajab siiski väärikat kohtlemist. Oleks vaja ka valveperearstide süsteemi, et igas linnaosas oleks arst, kes võtaks vastu ka pärast tööpäeva lõppu ja nädalavahetustel. Sellega vähendaks me PERHi koormust ja abivajajate mõttetult pikka ooteaega.
Õnneks hakkavad erakonnad aru saama, et ka meil on hääletamisõigus ja paigutavad oma programmidesse punkte, millest võiks vanemal põlvkonnal kasu olla. Näiteks lubab Reformierakond luua igale pensionärile aktiivsuskontot, mida saaks kasutada aktiivsuse tõstmiseks: osta näiteks teatripileteid või käia jõusaalis, tellida ajakirju jne. Summa, mida saaks kasutada selleks otstarbeks, oleks 200 eurot aastas.
Igasugused praktilised lahendused, mis kergendavad vanemal põlvkonnal liikumist ja igapäevast toimetulekut, aitaks meil väärikalt vananeda ja elust rohkem rõõmu tunda. Loodan, et tulevased valimised aitavad muutusele kaasa!