Haabersti

Ma olen sündinud maal, Kesk-Eestis, elanud Tartus ülikooli õpingute ajal. Üle kahekümne aasta tagasi asusin elama Tallinnas. Olles näinud elu nii kesklinnas, kui Lasnamäel, asusin 15 aastat tagasi elama Kakumäele. Haabersti on linnaosa, kus on põimunud nii maa- kui linnakeskkond ning kus on mõnus ja kodune elada. 

Olen kasvanud üles viielapselises peres ning ise täna vanemaks kahele lapsele. Minu ema oli õpetaja, kes pidas väga oluliseks laste arenguvõimalusi. Käivitas ise huviringe ja hoolitses selle eest, et tema lapsed saaksid õppida muusikakoolis, käia teatris, teha sporti, hoolitseda loomade ja looduse eest ja viia ellu oma unistusi. Jälgin samu põhimõtteid ja elan kaasa oma lastele nende unistuste täitumise teel. Haabersti on kiiresti kasvav ja laienev piirkond. Lasteaed, kool ja huvitegevused peaksid olema lastele kodulähedal kättesaadavad, et vanemad ei kulutaks tunde transporditeenuse osutamisele või lapsed veetma olulise osa päevast bussis. 

Minu unistuseks sai ajendatult ema tööst õppida eripedagoogiks, kuid pärast Tartu Ülikoolis sotsiaaltöö teaduskonna avamist asusin lisaks õppima sotsiaaltööd. Sotsiaalsed väärtused ja töö inimeste heaks on kandnud mind läbi elu. Omandanud nii eripedagoogi kutse, kui jõudnud sotsiaaltöös magistrikaardini, on elu jooksul tulnud juurde õppida veel õigusteadust ja majandusteadust.

Noore inimesena alustasin oma töökarjääri vabatahtlikuna, külastades abivajajaid eakaid, psüühilise erivajadusega inimesi, raskelt haigeid noori või keerulise peretaustaga lapsi. 90ndate lõpus juhtisin suurprojekti, mille eesmärgiks oli vaimse tervise probleemidega inimestele kogukonnas iseseisva elamise võimaluste loomine. Tolleaja ühiskonnas oli see midagi ennekuulmatut, sest vähegi erinevad inimesed olid üldjuhul ühiskonnast eraldatud. Tekkis väga tugev vastuseis, kuid tänaseks on juba iseenesest mõistetav elada, õppida, töötada koos nii füüsilise kui vaimse tervise raskustega inimestega.

Minu jaoks on oluline, et ühiskonnas oleks koht kõigile, sõltumata nende erilisusest. 

Olen pikalt töötanud Sotsiaalministeeriumis hoolekande valdkonna juhina, viimased seitse aastat Töötukassas töövõimereformi rakendamise ühe eestvedajana. Minu arvates töövõimereformi kõige suurem mõju on olnud suhtumiste ja hoiakute muutus – enam ei tundu kummalisena, kui töökollektiiviga tahab liituda pime, kurt, ratastooli kasutaja või ilmselgete vaimse tervise raskustega inimene. 

Ma pean oluliseks, et iga inimene saaks elada võimalikult kaua TERVELT JA TEGUSALT ning oleks vajadusel TOETATUD.
Täna tööealistest vähenenud töövõimega inimestest töötab veidi üle poole. Mis aga tähendab, et teise poole moodustavad kümned tuhanded tööealises eas inimesed, kes ei saa oma puude tõttu töötada ja osaleda aktiivselt ühiskonnaelus. Nad vajaksid juurdepääsetavat linnaruumi ja – transporti, isiklikku abistajat, tugiisikut, viipekeeltõlki, et käia tööl, poes või teatris. Võimalust elada toetatud elamises kogukonnas hooldekodu asemel.

Täna on tuhanded inimesed tööturult eemal, kuna nad peavad hooldama oma abivajavat ema, isa, last või muud pereliiget. Töötav inimene võiks südamerahus käia tööl nii, et ei peaks muretsema oma hooldust vajava pereliikme pärast. Pereliige on toetatud professionaalsete sotsiaal- ja tervishoiuteenuse osutajate poolt, kodu on kohandatud ja võimaldab hooldust vajaval pereliikmel võimalikult kaua seal elada.

Inimesed, kes täna on vajanud abi tervishoiust või sotsiaalvaldkonnast, teavad, kui keeruline on aru saada, kuhu pöörduda, kellega võtta ühendust, kes tegeleb millega. Tuleb kulutada tunde kõndides paber näpus ühe ukse tagant teise taha. Me vajame lähenemist, kus kõige keskmes on inimene ja erinevad valdkonnad inimese ümber suhtlevad omavahel, moodustades ühtse terviku. Sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid ühendav tervisekeskus füüsiliselt, kuid eelkõige virtuaalne digikeskus, kuhu inimene saab siseneda oma kodus olles ja kus spetsialistid vahetavad omavahel infot, pakkudes inimesele terviklahendusi töö, tervise või sotsiaalsete murede korral.

Näiteks kui inimest tabab insult, mille tõttu on kahjustatud tema ühe kehapoole liikumine. Ta võib  vajada taastusravi tervishoiust, liikumise abivahendit riiklikust sotsiaalsüsteemist, eritransporti ja  kodu kohandamist kohalikust omavalitsusest. Hoolimata piirangutest võib ta siiski olla võimeline töötama, vajades töökoha kohandamist või ka ümberõppe võimalusi töötukassast. Saime kokku neli erinevat institutsiooni, kelle vahel peab keerulises olukorras inimene täna ekslema. Tulevikus võiks inimesel olla kontakt ühe töötajaga (nt pereõde või ka KOV sotsiaaltöötaja), kes nõustab pakub tuge. Inimese asemel liiguvad tema nõusolekul erinevate ametite vahel ainult andmed ja teenused jõuavad inimeseni ise.
Sotsiaalala töötajate kutseorganisatsiooni ühe eestvedajana pean oluliseks, et kõik need töötajad, kes kohalikus omavalitsuses vahetult inimestele teenuseid osutavad (nt hooldajad, isiklikud abistajad, tugiisikud, sotsiaaltöötajad jt), peavad saama väärilist palka.

Olen kasvanud külakogukonnas. Arvan, et linnakogukond ei peaks erinema ühtehoidvast ja toetavast külakogukonnast. Asumifondi loomisega on võimalik tugevdada linnakogukondi, inimesed saavad võtta ise vastutuse ja ise otsustada oma lähiümbruse oluliste küsimuste üle. Tugev kogukond märkab ja hoolitseb oma inimeste eest ning vähendab lõhestumist ning tõrjutust. 

Ma usun, et AKTIIVNE JA TERVISLIK ELUVIIS säästab või vähemalt lükkab edasi vajaduse sõltuda tervishoiust või vajada hooldusabi. Iseenda aktiivsuse eest saavad kõik täna hoolitseda, kuid linn saab läbi linnaruumi kujundamise ja toetusmeetmete loomise sellele oluliselt kaasa aidata. Aktiivsuskonto loob head võimalused eakatele tervislikeks eluviisideks ning kultuuri nautimiseks, aga samavõrd olulisena hoiab inimesi tegusana ja vaimu erksa.

Pean oluliseks seista selle eest, et Haabersti oleks LOODUSEGA ÜHENDATUD LINN.

Tallinnast ei  tohi saada linna, kus looduse nautimiseks peab linnakodanik sõitma bussiga Viru rappa. Looduslik mitmekesisus, rohealad, jalutamise ja sportimise võimalused ja värske õhk peaks tervitama igaüht koduukse ees, sõltumata, kas elada kortermajas Õismäel või eramajas Kakumäe tipus. Minu pere on suur loomaarmastaja, meil kasvavad kalad, jänes ja koer. Loodusega ühendatud turvalises linnas saab laps minna jänese või koeraga parki jalutama, ilma, et  „hunt“ teda ründaks või Kakumäe pankrannik jalge alt ära ei kaoks.

Miks ma olen astunud kohalike valimiste keerisesse? Lisaks põhitööle tegutsen ma mentori ja juhtimis-coach`ina, aidates inimestel seada ja saavutada kõrgemaid eesmärke, kui nad oma mugavustsoonis iial oleks ette kujutanud. Ma arvan, et ka kohalik elu, eelkõige sotsiaalvaldkond, on jäänud kinni mugavustsooni ja vajaks juba ammu suuremat arenguhüpet, Haabersti inimesed vajavad seda.