Kristi Sillart: Kas teadmistest üksi piisab, kui koolirõõmu napib?
Meie hariduse tõeline küsimus ei ole enam see, millised hinded või eksamitulemused lapsed saavad, vaid kas nad jaksavad ja tahavad oma teadmisi ka päriselt elus kasutada. Teadmisi võib olla palju, aga kui lapsel puudub jõud või usk endasse, ei pruugi neist kasu olla. Kui kool annab teadmised ja kodu pakub tuge, tekib tasakaal, mis aitab noorest kasvada inimeseks, kes on korraga tark, enesekindel ja eluks valmis. Just selliseid inimesi vajabki tänane Eesti, kirjutab õpetaja Kristi Sillart.
Kooliaasta algus toob alati kaasa saginat ja ka veidi ärevust. Lapsed istuvad jälle koolipinkides, õpetajad seavad uusi sihte ja vanemad püüavad kohaneda argirütmiga. See on pilt, mis kordub igal sügisel. Aga igal aastal kerkib ka küsimus: kas piisab ainult headest hinnetest ja eksamitulemustest või on tähtsam see, milliseks inimeseks laps nende aastate jooksul kujuneb?
Eesti kool on oma teadmiste poolest tugev. PISA 2022 uuring näitas, et meie 15-aastased noored olid Euroopas esimesed lugemises ja loodusteadustes ning teisel kohal matemaatikas. See on tulemus, mille üle võib igaüks meist uhkust tunda. Kuid samal ajal osutas seesama uuring ka varjuküljele. Meie õpilaste rahulolu kooliga on madalam kui OECD keskmine. Paljud noored tunnevad, et kool ei toeta nende vaimset heaolu ega paku õppimise kõrval koolirõõmu ja rahulolu. Sama pilti kinnitab Haridus- ja Noorteameti 2022. aasta koolielu seire. Tulemuste järgi tunneb ligi kolmandik õpilastest koolis sageli väsimust või pinget ning koolirõõmu kogeb regulaarselt vaid umbes pooled õpilastest. Mis sellest järeldub? Teadmiste omandamine toimub küll edukalt, kuid sisemine motivatsioon kipub kaduma. Õppimine on paratamatult kohustus. Kui see ei paku huvi ega tähendust, muutub see kurnavaks ega toeta päriselt noore inimese arengut. See on oluline vahe. Kui õppimise ainus eesmärk on hinne, piirdubki tulemus enamasti lühikese ajaga– töö saab tehtud, eksam läbitud, aga õpitu ei jää püsima. Pikemas plaanis ei teki huvi edasi õppida ega teemadesse süveneda. Hariduspsühholoogide Edward Deci ja Richard Ryani enesemääratlusteooria (Self-Determination Theory) järgi püsib õpihuvi kõige paremini siis, kui see sünnib seestpoolt. Lapse soovist mõista ja avastada, mitte ainult välisest survest või hinnete nimel pingutamisest. Ka PISA 2022 tulemused kinnitavad, et õpilaste heaolu, motivatsioon ja kuuluvustunne koolis on otseselt seotud nende õpitulemuste ja hilisema toimetulekuga elus. See paneb küsima: kas me pole hariduses liiga palju keskendunud numbrilistele väärtustele ning liiga vähe sellele, kuidas lapsed end koolis tegelikult tunnevad?
Murelikuks teeb ka Tervise Arengu Instituudi kooliõpilaste tervisekäitumise uuring (HBSC 2022/2023), mis näitab, et noorte vaimse tervise probleemid on viimase kümne aastaga märgatavalt kasvanud. Eriti selgelt paistab see välja tüdrukute seas, kelle hulgas on depressiivsete sümptomite esinemine peaaegu kahekordistunud. Väsimus, kurvameelsus ja ärevus on muutunud paljude noorte igapäevaseks kaaslaseks. See pole enam üksiku lapse mure, vaid ühiskondlik küsimus, mis mõjutab otseselt nii õppimisvõimet, motivatsiooni kui ka noorte tulevikuplaane. Küsimus ei ole enam ainult selles, millise hinde laps saab, vaid selles, kas tal jätkub ka jõudu ja tasakaalu, et igapäevaeluga toime tulla.
Seega tekib küsimus: kumb on tähtsam – teadmised või heaolu? Tõde on, et neid ei saa teineteisest lahutada. Teadmised ilma heaoluta on nagu tööriistad, mille jaoks puudub tahtmine neid kasutada. Ja heaolu ilma teadmisteta ei anna oskusi, millega elus edasi liikuda.
Edukas kool peab suutma pakkuda mõlemat – tugevat teadmistepõhja ja keskkonda, kus laps tunneb, et teda märgatakse, kus on turvaline küsida, katsetada, eksida ja uuesti proovida. Alles seal sünnib tõeline õpihuvi ning kindlus, et õpitu jääb ka hilisemaks eluks alles. Just sellises õhkkonnas sünnib tõeline õpihuvi ja teadmine, et õpitu ei ole vaid numbrid hinnetena tunnistusel, vaid oskus, mida saab päriselt elus rakendada.
Kool ei saa lapse arengut üksi kujundada. Sama oluline on kodu kui esimene ja püsivaim tugipunkt. Just kodu on see, kus kujunevad esimesed uskumused iseenda ja maailma kohta. Kui lapse kogemus kodus õpetab, et teda kuulatakse, tema tundeid mõistetakse ning pingutusi märgatakse, loob see vundamendi sisemisele kindlusele. Sellises toeks olevas keskkonnas ei sõltu lapse enesehinnang ainult saavutustest, vaid kasvab teadmine, et ka ebaõnnestumised on elu osa, millega saab toime tulla. Mida tugevam on see kodune tugi, seda paremini suudab noor kasutada nii koolis õpitut kui ka elus kogetut.
Seega ei ole juhus, et öeldakse: inimesel on elu jooksul vaja kolme haridust – esimese saab ta kodust, teise koolist ja kolmanda elult. Kodu kujundab väärtused ja hoiakud, kool annab teadmised ja oskused, elu aga õpetab, kuidas neid päriselt rakendada. Kui need kolm toetavad teineteist, kujuneb lapsele sisemine turvatunne ja teadmine, et raskused on ületatavad. Selline tasakaal kasvatab noores kindlust, et ta saab hakkama nii koolis, kodus kui ka elus tervikuna.
Seega on vastus pealkirjas esitatud küsimusele üsna selge: teadmistest üksi ei piisa. Kui koolirõõm, motivatsioon ja heaolu jäävad tahaplaanile, muutuvad teadmised lihtsalt numbriteks tunnistusel. Alles siis, kui teadmised ja heaolu käivad käsikäes, muutuvad õpitust oskused ja hoiakud, mida noor saab hiljem päriselus kasutada.