Koit Voojärv: Teenuskeskuse juhid – kogukondade kandvad sillad

Saaremaa valla 13 teenuskeskuse juhti töötavad üle valla hajali asuvates piirkondades. Just seal, kus inimesed elavad, kohtuvad, arutavad ja vajavad tuge. Kohalikul tasandil tegutsemine ei kätke endas pelgalt olemist või lihtsalt reageerimist probleemidele. Selles on suur hulk tööd ennetamisel, sidususe hoidmisel ja hoolival kohalolul, kirjutab Saaremaa abivallavanem Koit Voojärv.

Viimastel nädalatel on kõlanud mõtteid, et teenuskeskuste juhtide töökorraldus võiks kuuluda Saaremaa Halduse alla, kuna tegemist on vallavalitsuse hallatava asutusega. Eeldan, et idee taga on soov muuta juhtimine lihtsamaks ja selgemaks. Kuid niisugune muudatus tooks kaasa olulise nihke: teenuskeskuse juhid kaotaksid oma senise rolli. Nad ei saaks enam täita ametniku ülesandeid, teha vajalikke paikvaatlusi ega toimetada programmides, kus on vaja ametniku esindusõigust, olgu selleks sotsiaaltöö, toetusprotsessid või ka investeeringute algatamised. Ometi tunnetavad just nemad kohapeal tegelikke vajadusi kõige paremini.

Teenuskeskuse juht teab, kes on abivajaja, kes on kaotuse üle elanud, kes on alustamas kogukonnateenust või korraldamas külaüritust. See ei ole info, mida saaks hoomata üksnes läbi raportite või kohustuslike tööülesannete. See on inimlik mõõde, mis sünnib kohal viibimisest ja usaldusest.

Näiteks Lümanda piirkonnas on teenuskeskuse juht aastaid olnud kogukondade ühendaja – ta mitte ainult ei halda ruume ja infot, vaid loob turvalise võrgustiku, kus inimestel on ruumi rääkida nii rõõmudest kui muredest. Tema töö on aidanud kujundada Lümanda Majast enam kui koha, kus avalikud teenused on kättesaadavad, sellest on saanud ühistunde ja kooskasvamise süda.

Tornimäel on aga just kohalike vabatahtlike aktiivsus olnud märkimisväärne. Seal on teenuskeskuse juht toetanud uusi algatusi, julgustanud inimesi ise looma ja vastutama. Tema ettevaatlik ja tagasihoidlik stiil ei ole takistus, hoopis pinnas, kus kogukond saab ise enesekindlalt kasvada. Tornimäe ei oota alati lahendusi väljastpoolt, seal sünnivad lahendused koostöös.

Eelnevalt tõin vaid kaks näidet ja ma võiksin heade näidetega jätkata. Igal piirkonnal on oma eripära ja koos tegutsemise stiil, ja tihti on just teenuskeskuste juht oma piirkonna “tundlik radar”, nad märkavad muutusi enne, kui need jõuavad ametliku teavituseni. Nad ei tee ainult seda, millised kohustused tulenevad ametijuhendist, vaid sageli just seda, mida pole osatud küsidagi. Nad kuulavad, loovad sidemeid ja kannavad edasi kogukondade häält valla keskusesse.

Selle asemel, et nende rolli kitsendada, võiksime hoopis julgemalt mõelda nende töö võimendamisele. Mina usun, et järgmiste kohalike valimiste järgselt peaksid teenuskeskuste juhid olema osa vallavalitsuse meeskonnast. Kui arutatakse piirkonna investeeringuid, hoonete korrashoidu, teenuste kvaliteeti või vajaduste prioriteete, peaksid just nemad olema kaasatud otsustamisse – mitte üksnes konsultatiivsel moel, vaid sisulise otsustusõigusega.

Samuti oleks loomulik, et teenuskeskuse juhi alluvusse kuuluksid piirkonna haldustöötajad: inimesed, kes hoolitsevad koolide, lasteaedade, raamatukogude ja kultuurimajade eest. See looks sidusama ja paindlikuma juhtimismudeli, kus otsused sünnivad lähemal nendele, keda need puudutavad. Paljud teenuskeskuse juhid koordineerivad 2023. aasta sügisest allasutusjuhtide kohtumisi. Teemade valik on seinast seina. Märgatavalt parem ülevaade vallavalitsuses on just nende piirkondade vajadustest, kus teenuskeskuse juhi koordineeritud võrgustik, on süsteemne ja sisukas.

Tulemuseks oleks vähem dubleerimist, vähem keskastme juhtimist ja rohkem kohapealset vastutust ning seeläbi ka rohkem rahulolu nii töötajate kui kogukondade seas. Just praegusel ajal, kus valla

haldusstruktuur vajab paindlikkust ja kogukondade kaasamist, on teenuskeskuste juhid oma rollis asendamatud. Nende ülesanne ei ole ainult lahendada, vaid ka arendada, ühendada ja inspireerida.

Võib-olla vajame hoopis suuremat teadlikkust sellest, kui mitmetahuline see töö on – et valla elanike silmis ei oleks juht pelgalt “kohalik asjapulk”, vaid kogukonna partner. Ja et vallavalitsuse silmis ei oleks ta pelgalt allüksuse juht, vaid strateegiline liige, kes aitab kujundada elujõulist kogukonda.

Lõpuks ei ole küsimus niivõrd struktuurides, kuivõrd väärtustes. Kui väärtustame kohalolu, sidusust ja hoolivust, siis väärtustame ka inimesi, kes neid igapäevaselt kannavad.