Kalle Kukk: Räägi inimestega!

Et lähtekoht kohe selge oleks, siis mul pole tuuleparkide, biogaasijaamade, kaevanduste, ilmaradarite, sidemastide vastu midagi. Üldiselt pole enamik inimesi olemuslikult nende vastu. Paraku see enamik jaguneb kaheks lähtuvalt sellest, kas arendus tuleb nii-öelda tagahoovi või kuskile abstraktsesse kaugusse, kirjutab Kihelkonna osavallakogu liige Kalle Kukk.

Milline selliste arenduste kasu siis on? Kui üldistada, siis mõned neist on olulised ettevõtluse jaoks, luues majanduslikku lisaväärtust läbi töökohtade, maksutulu ja innovatsiooni. See tähendab palka töötajale, kasumit ettevõtjale ning suuremat rahalist katet riigile ja omavalitsusele avalike teenuste pakkumiseks. Siinkohal võib näitena tuua meretuulepargi.

Teised jällegi on olulised pigem avaliku hüvena, millest on kasu otsesemalt või kaudsemalt nii tarbijatele, ettevõtjatele kui ka avalikule võimule. Näiteks kavandatav Nursipalu harjutusvälja laiendamine riigikaitse eesmärgil. Või – Saaremaale tulles – Eesti kolmanda ilmaradari ehitamise plaan ilmaprognooside parandamise eesmärgil.

Küll aga on oluline silmas pidada, kas ja milliseid avalikke häiringuid sellised rajatised ja käitised kogukonnale kaasa toovad. Ehk siis räägime siinkohal niinimetatud tagahoovi-tüüpi arendustest. Tegemist võib olla häiringuga üksikisikule, külakogukonnale, piirkonnale, tervele saarele või ka teatud teemapõhisele huvigrupile.

Kes iganes – ettevõtja, riik, omavalitsus – midagi häiringut tekitavat rajada kavatseb, peab kohe alguses kaasama potentsiaalselt puudutatud kogukonnad. Seda muidugi mitte ainult tuima informatsiooni jagamise mõttes, vaid ka tegelikult ettepanekute ja murede mõistmiseks.

Inimestega peab rääkima! Enamasti piisab hea tahte üles näitamisest, et saada kogukonnalt konstruktiivne tagasiside. Tuleb astuda dialoogi. Olen seda viimase paari aasta jooksul tajunud erinevatel kohtumistel arendajate ja kogukondade vahel. Suure osa pingeid saab maha õigeaegselt teostatud esimese kontakti järel.

Teiseks tuleb kogukonnale midagi vastu pakkuda! Näiteks tuuleparkide puhul on riik läbi vastava seaduse juba oma sõna andnud, et sõltuvalt toodetava elektri hulgast tuleb omavalitsusele ja maismaapargi puhul lähikogukonnale kompensatsiooni maksta. Lisaks on vähemalt üks meretuulepargi arendaja lubanud vabatahtlikult soodustusi. See peakski meie kultuuris normiks muutuma!

Taoliste arendusprojektide tuludes-kuludes ei saa lähtuda kitsalt projekti majanduslikest kaalutlustest, maksimeerides otseseid finantssissetulekuid ja minimeerides -väljaminekud. Üldjuhul on niikuinii nõutud, et sellise kaaluga projektides tuleb arvestada ka kaudsete välismõjudega (näiteks mõjud keskkonnale), aga sellestki ei pruugi piisata.

Nimelt peab arendaja projekti kuludesse arvesse võtma ka kogukonnaga arvestamisest tekkivad lisanduvad kulud. On ju igati õiglane, et kulud, mis muidu projektiga tekitataks kogukonnale, võtab ühel või teisel moel enda kanda arendaja.

Tulles puhtalt näite mõttes viimasel ajal Kihelkonna piirkonnas kirgi kütnud kolmanda Eestisse planeeritava ilmaradari juurde, siis on see näide sellest, kuidas asju saaks teisiti ajada. Välja on

toodud erinevaid vastuväiteid erinevatelt kogukondadelt – kohalike külaelanike poolt ning väidetavasse kiirgusohtu uskujate poolt.

Vahetult radari naabruses olevad külade elanikud mõistavalt täielikult selle vajalikkust ning on oma peamise soovina toonud välja selle asukoha nihutamise küladest kaugemale. Küllap võiks sellest isegi piisata kokkuleppeks. Eriti arvestades, et riigiasutus Keskkonnaagentuur arendajana on võimalikku teist asukohta ka kaalunud, aga leidnud, et kallima elektrivõrguga liitumise tõttu oleksid sealsed kulud projekti jaoks suuremad. Siit siis põhimõtteline küsimus, kas tõesti peab suuremad kulud sisse võtma arendaja asemel kogukond?

Lisaks on räägitud mobiililevi parandamisest, valguskaabli toomisest puudutatud küladeni (kuigi mitte majadesse!) internetiühenduse pakkumiseks ning külasid läbiva riigitee mustkatte alla viimisest. Aga need on seni olnud paljasõnalised jutud. Arendaja otseselt sellega ei tegele ja seega saab alati kellelegi teisele näpuga näidata. Kuni pole kirjalikke kokkuleppeid, otsuseid vms, ei maksa selliseid imelugusid tõe pähe esitleda.

Teine seltskond räägib radari kiirgusega kaasnevatest võimalikest kahjulikest tervisemõjudest. Selge, et radari väljastatav elektromagnetkiirgus peab vastama kehtestatud normidele. Selleks on TalTech ja Terviseamet läbi viinud vastavad uuringud. Nüüd käivad vaidlused selle üle, kas uuringud ikka näitavad vastavust normidele ning kas normid on üldse adekvaatsed.

Igal juhul on nii Keskkonnaagentuur kui ka Terviseamet uuringutele tuginedes kinnitanud, et Harku radari näitel ei ole impulsskiirguse kiirgustase neli korda üle normi. Vastupidi, tegelikult oli viidatud impulsskiirgus hoopis 234 korda alla piirväärtuse. Lisaks veel asjaolu, et Saaremaa radar oleks Harku omast kaks korda kõrgem, vähendades veelgi kiirguse mõju. Ehk siis õppimise koht siin on, et valeväidete kasutamisega teeb huvigrupp iseendale karuteene konstruktiivse dialoogi pidamiseks.

Saaremaa tingimustes saaksid osavallad olla sobivaks instrumendiks häiringu tekitaja ja kogukonna vahel. Kihelkonna OVK on korduvalt arutanud ja aidanud vahendada kohtumisi osapoolte vahel. Seadnud tingimuseks uuringute läbi viimise ning huvitatute kaasamise mõõtmistesse Harku ilmaradari juures. Sellest hoolimata tuleb tänasel päeval tõdeda, et osavallakogu peab veelgi tugevamalt seisma oma elanike konstruktiivsete ettepanekute eest ning sisuliselt olema piirkondade erinevate kogukondade platvormiks.

Loodetavasti on kõikidel osapooltel radari juhtumist üht-teist kaasa võtta. See lähenemine peab saama Saaremaa valla põhimõtteks, kus arendajad ja kogukonnad leiavad üksteist varakult ning üheskoos, vajadusel valla aktiivsel vahendusel, leiavad ühise lahenduse.