Taavi Sumberg: Pärnu lapsed väärivad spordisõbralikku linna
Sport ei ole ainult medalid ja tipptulemused. Sport on laste tervis, sõprussuhted ja rõõm aktiivsest elust. Paraku on Pärnu täna olukorras, kus linn ei toeta laste igapäevast sportimist piisavalt. Meil on küll spordirajatised, kuid nende kasutus ja kättesaadavus jätavad laste jaoks soovida.
Kui tahame, et Pärnu oleks lastele tõeliselt spordisõbralik, peame linna spordielu hakkama paremini juhtima.
Laste vaba sportimine on Pärnus piiratud
Võtame näiteks Mai kooli spordiväljaku. Selle seisukord on nukker ja linn ei ole teinud piisavalt, et plats oleks korras, turvaline ja ligipääsetav. Mitmed teisedki väljakud on lukus ja kaetud keelusiltidega. See tähendab, et lapsed, kes tahaksid pärast kooli, enne trenni või trenni lõppedes omal käel lisaks harjutada, ei saa seda teha.
Ka avatud väljakud ei toimi – pimedal ajal pole valgustust, hoolimata sellest, et maksumaksja raha eest on rajatud täiesti uus, valgustussüsteemiga väljak.
Pärnus tegutsev laste treener: “Alati avatud spordiväljak on olemas, aga eelmise sügis-talve kogemus oli see, et õhtuti valgustus seal ei põlenud. Ka kontaktnumbrite kaudu nädalaid helistades ei õnnestunud valgustust saada. Kord ei teatud, kes tegeleb, siis oli õige inimene puhkusel, kes asjast pidi teadma jne… kevadeni välja ei saanud plats valgustust. Noored tahtsid palli mängida õhtul kella 5–6–7 paiku, aga ei olnud seal võimalik.”
Kui Pärnu Spordihallis trenn lõpeb, peab spordikooli laps platsilt lahkuma, kuigi nii mõnigi sooviks edasi harjutada. Kui mõni laps tahaks ema või isaga talvehooajal palli viskama minna, tuleb poole väljaku kasutamise eest tasuda linnale 16 € tunnis. Kui palju seda võimalust tegelikult kasutatakse? See kõik annab selge signaali: vaba sportimine pole Pärnus oodatud.
Spordikeskused ei toimi kogukonna kasuks
Pärnu Spordihallis puudub jõusaal. See piirab noorte sportlaste arengut ja harrastajate võimalusi. Veelgi enam – Spordihall, Kergejõustikuhall ja Raja ujula on suvel kinni või avatud vaid piiratud aegadel. Kui mujal Eestis kogub suvel sport hoogu ja valmistutakse sügishooaja võistlusteks, siis Pärnus jäävad uksed suletuks ja laste areng seisma.
Spordikeskuste ruutmeetreid käsitletakse sageli ainult rendipinna ja maksuobjektina, mitte laste ja noortespordi hüvanguks. Kui Pärnu Spordikeskus peab majandamiseks kuidagi raha teenima, tuleks lisatulu otsida täiskasvanutelt, ettevõtetelt, turistidelt, spordilaagritelt, üritustelt, võistlustelt, reklaamist ja kõrvalteenustest – mitte võtta lastelt maksu iga lisaharjutuse eest. Laste ja noorte treeningutele ligipääs peaks olema tasuta, sest see on linna pikaajaline investeering oma kodanike tervisesse.
Kasutamata võimalused ja nõrk juhtimine
Samal ajal ei saa linnarahvas sageli arugi, mis vahe on Pärnu Spordikeskusel ja Spordihallil. Puudub selge kommunikatsioon. Pärnu Spordikeskuse sotsiaalmeedia on täna nagu organism, mis vaakub elu ja surma piiril – puudub elav suhtlus linlastega. Postitusi tehakse vaid paar korda kuus ning teemad keerlevad peamiselt selle ümber, millal mõni väljak jalgpalli võistlusteks broneeritud on. Üleskutsed omadele kaasa elama tulla, on emotsioonitud ning jätavad mulje, justkui oleks tegemist teadustahvliga, mitte kohaga, kuhu inimesed tahaksid päriselt vaatama minna. Lisaks on selgelt näha, et postitusi ei võimendata reklaamirahaga. See tähendab, et need jõuavad vaid 2–5% jälgijateni. Pärnu Spordikeskuse jälgijate arvu juures tähendab see umbes 28 inimest – linnas, kus elab ligi 53 000 inimest.
Kui linnavalitsus ei suuda spordirajatiste juhtimist ja kommunikatsiooni korralikult tagada, jääbki mulje, et tegemist pole mitte linnaelanikele loodud lahendustega, vaid kinnise süsteemiga, kuhu tavainimesel asja pole.
Tagajärjed – kaotame harjumused ja kaotame talendid
Kõige selle tulemusena ei saa Pärnu lapsed vabalt ja iseseisvalt sportida. Neil ei kujune liikumisharjumusi ja lapsed, kellest võiksid saada saavutussportlased või tippsportlased, kelle üle võiks linn tulevikus uhke olla, peavad linnast lahkuma, kuna kodukandis puuduvad tingimused, mis aitaksid neil oma eesmärke saavutada. Pikas plaanis kaotab Pärnu nii noori talente kui ka aktiivseid peresid, kes otsivad keskkonda, kus sport ja liikumine on loomulik osa igapäevaelust.
Lahendused – spordisõbralik Pärnu on võimalik
- Koolide ja spordiväljakute avamine kogukonnale selgete reeglitega, mitte keelusiltide ja lukkude all. Keelusiltide asemele innustavad infotahvlid, millel kirjas, kus on lähim avatud ja valgustatud väljak.
- Väljakutele peab olema tagatud funktsioneeriv valgustus ja reaalne ligipääs. Kui süsteem on maksumaksja rahade eest loodud, tuleb see sisse lülitada.
- Spordihallides avatud võimalused lastele, kes on spordikoolide nimekirjas, et ambitsioonikad noorsportlased saaksid omal käel juurde harjutada ja eesmärke saavutada.
- Korralik jõusaal spordihalli kompleksi, et lapsed, noored ja esindusmeeskonnad, kelle treeningkeskus on Spordihall, ei peaks mööda linna erinevate treeningbaaside vahel liikumiseks aega kulutama.
- Pärnu Spordikeskuse roll peab olema selge, kommunikatsioon elav ning sotsiaalmeedia aktiivne, tänapäevaselt toimiv ning kõiki Pärnu linnas tegutsevaid spordiorganisatsioone ühendav.
Kui tahame, et meie lapsed arendaksid elukestva spordiarmastuse ja Pärnust kasvaks talente, kelle üle uhked olla, peab linn muutuma spordisõbralikuks. Pärnul on kõik eeldused olla spordisõbralik linn, kus sport on kõigi jaoks avatud ja kättesaadav. Küsimus pole ainult rahas, vaid valitsejate tahtes, filosoofias ja juhtimises.