Alar Laneman: kindlustunne tuleviku suhtes sõltub meie kõigi panusest

Ukrainaga ei ole lõpetatud. Üle kolme aasta juba ei ole. Sellised lõpetamist manavad hinnangud on võhiklikud sõja olemuse tundmise mõttes ja hoolimatud agressiooni ohvri suhtes. Sõja lõpetamise otsustab kaotaja. Kui kaotaja ei ole kaotust tunnistanud, siis sõda jätkub, kirjutab riigikogu riigikaitsekomisjoni liige Alar Laneman.

Senine maailma julgeolekukorraldus on muutumas. Kas see meeldib meile või mitte, on teisejärguline. Meie peame tegelema asjadega, mis on meie võimuses ja meile eluliselt tähtsad. Euroopal tuleb oma huvide kaitsmise vastutus enda õlule võtta. Ammu oli aeg.

Ehmatusest üle saanud Euroopa esimesed sammud on olnud õiges suunas. Tasub ka meeles pidada, et USA-l on soovi saada suureks täita ilma liitlasteta keerulisem kui koos liitlastega. Huvitav on jälgida seda arengut, eriti sõjalises dimensioonis. Kas on selleks Hiina-vastase NATO analoogi loomine, vabatahtlike koalitsioon, NATO kasutamine?

Mida tuleks siis teha?

Üle mõelda ja hirmu külvata ei ole vaja. Eesmärke on neli: suhted oma senise suurima partneriga tuleb hoida rahulikud ja asjalikud, tuleb panustada Euroopa kaitsevõime kasvu ja tugevdada Eesti esmast iseseisvat kaitsevõimet. Neljandaks tuleb võtta tõsiselt USA etteheidet, et Euroopa ei suutnud sõda ära hoida ega tee Ukrainas rahu saavutamiseks piisavalt. Etteheitele reageerides tuleb Euroopal Ukrainale tagada vajalik toetus, mis viib lõpuks õiglase rahuni.

Ühendriikide poliitika muutus võib meeldida või mitte, kuid ignoreerida ei tohi kahte asjaolu. USA rahva tahet tuleb austada ja lähtuda tuleb nende sammude praktilisest mõjust. Liitlassuhete lõhkumise ja halvustamisega Eesti ja tema esindajad, isegi kui nad on europarlamendis, tegelema ei peaks. See on kahjulik ning Eesti seniste pingutuste ja ohvrite tühistamine. Lisaks tunnistagem, et Euroopa mugavus julgeolekuküsimustes oli muutumas ohtlikuks Euroopale endale ja Euroopa sõjalise võime suurendamise vajadus on ilmselge. 

Euroopa tegevussuundi on meedias kajastust saanud. Praegu on tähtsaim ennekõike Euroopa edukus USA strateegiliste võimete asendamisel, Ukraina toetamisel ja Euroopa kaitsetööstuse võimsuse kasvatamine. Järgmiseks tuleb jõuda selgusele, milline on Euroopa formaat või struktuur oma sõjaliste võimete organiseerimisel. Kas selleks saab rakendada NATO väestruktuuri või on mingid muud lahendused, näiteks regionaalsed liidud?

Eesti kaitsevõime arendamise tempo on kiire. Hangitakse relvastust ja saabub varustus, mis võetakse kasutusele kaitseväe juhataja sõnastatud vajaduste alusel. Valitsuse ja eriti kaitseministeeriumi pingutused on muljet avaldavad.

Pikast loetelust toon esile olulisemad: septembris 2024 otsustas vabariigi valitsus osta laskemoona 1,6 miljardi eest; kolme tuumariigi, Ühendkuningriigi, USA ja Prantsusmaa sõdurid paiknevad Eestis; Suurbritannia on Eesti tugevduseks määranud kõrges valmiduses 4. brigaadi; remonditi Ämari lennuvälja lennurada; Ämaris baseeruvad Hollandi üksused F-35 hävitajatega.

Väga palju on Eestisse saabunud uut lahingutehnikat: laevatõrje raketisüsteemid Blue Spear, juurde 155 mm liikursuurtükke K9, liikursuurtükid Caesar, üle 200 uue 4×4 ja 6×6 soomuki, Himars, keskmaa õhutõrjeraketid Iris-T. Läänemerel toimub kriitilise taristu kaitse operatsioon „Baltic Sentry“. Loodud on kaitsetööstuse fondi, mille jaoks on eraldatud vahendeid.

Tõenäoliselt tuleb mahte veelgi kasvatada ja tempot kiirendada. Ottawa leppest lahkumises edastavad meie lähimad liitlased Poola, Leedu ja Soome meid ning Ukraina sõja kogemus ütleb, et sellises sõjas ei ole maamiinid need vahendeid, mida saab ära põlata, eriti kui raha peale mõelda. 

Mõni näide veel. Tuleb veenduda, kas mobilisatsiooni korraldus ja maakaitse struktuur on vajalikul tasemel. Praktiline küsimus on näiteks see, kas kaitseressursside ametil on kaitstud tööruumid ja juhtimissüsteemid, tagamaks mobilisatsioon ning lisaressursside rakendamine ka olukorras, kui tegutseda tuleb vastase ründe all. Mobilisatsioon on kõige alus.

Sisejulgeoleku tagaja PPA peab saama tõhusamaks tegevuseks ja isikkoosseisu kaitseks kombatandi staatuse, ettevalmistatav reserv tõhusa relvastuse. Kohtuvõimu sõjaaja vajadusteks ettevalmistamiseks on vaja luua riigikaitsekohus, asi on ammu ette valmistatud. Laiapindne riigikaitse peab jõudma ka justiitsmaailma.

Kaitseväe luurekeskus tuleb muuta julgeolekuasutuseks. Senine korraldus, mis vastab rahuaja vajadustele, ei ole muutunud olukorras enam piisav. Soome plaanitakse rajada 300 uut lasketiiru – põhjanaabri eeskujul tuleb neid ka Eestisse rajada. Proportsioone ja ressursse arvestades oleks paarkümmend uut tiiru alustuseks küllalt hea.

Sõbralikumaks ja laiapindse riigikaitse vaimule vastavaks tuleb muuta riigi poliitika relvaomanike suhtes, soodustamaks relvaomanike arvu kasvu. Nemad on riigi esimene kaitseliin.

Ukraina kogemusi vaadates tuleb täiendada sõjaaja üksuste struktuuri eri tasandite drooniüksustega, tõenäoliselt eraldi väejuhatus poleks paha mõte. Droone kasutatakse laialdaselt, need on otsustava mõjuga juba praegu ning need muutuvad aina olulisemaks.

Need on väikesed ja tehnilised tegevused võrreldes ressursside ajatamise probleemiga. Ettevõtjad ja avalikkus on hakanud küsima meie riigi suurprojektide prioriteetsuse kohta. Nimelt, kas meil jätkub raha kõigeks korraga: riigi turvalisusele, rohepöördele, neljarajalistele põhimaanteedele jne. Tuleb hinnata, kuidas vältida riski, et Eesti kaitse ebapiisavuse korral ehitame rohelise majanduse ja uued teed oma vaenlasele. Meie olemasolu ohustava ohu kõrval on kõik muu teisejärguline.

Vastamist vajavad küsimused

Kõrvaldamata vead kipuvad korduma. Kuidas on võimalik, et kaljukindlas julgeolekukorralduses meid selline üllatus tabas? Kui küsimärgi alla satuvad arusaamad „ei kunagi enam üksi“ ja „oleme kaitstud paremini kui kunagi varem“, mis olid meie rahuliku elu vundament, tuleb selle tagamaades selgusele jõuda. Kas oli meie analüüsivõime nõrk või sattusime mugava soovmõtlemise ohvriks?

Eesti vajab rahvusvahelisel areenil oma huvide eest seismiseks asjakohaseid võimeid. EL-i ja NATO-ga liitumise ajal oli see võime meil olemas. Võtmeisikud ja ametnikud nii välis- kui ka kaitseministeeriumis olid muljet avaldaval tasemel ja tõid ära tulemuse, mida paljud ei pidanud võimalikuks.  Kuhu see võime kadus?

Peame jõudma selgusele, kas oleme liitlassuhetele lootes oma sõjaliste võimete loomisel jätnud midagi tegemata või teinud vähem kui võiks. Konkreetseid sõjalisi võimeid arendades kaalusime, kas teha või mitte, kuna „liitlastel juba on“. Peame praegust olukorda ja tuleviku rõhuasetusi arutama asjasse puutuvates ministeeriumites ning ka riigikogu komisjonides. Samuti kindlasti riigikaitse nõukogus.

Rahu Ukrainasse

Ukrainaga ei ole lõpetatud. Üle kolme aasta juba ei ole.

Sellised lõpetamist manavad hinnangud on võhiklikud sõja olemuse tundmise mõttes ja hoolimatud agressiooni ohvri suhtes. Sõja lõpetamise otsustab kaotaja. Kui kaotaja ei ole kaotust tunnistanud, siis sõda jätkub. Otsene konventsionaalne lahingutegevus asendub vajaduse korral muude vaenutegevuse vormidega. Ajaloos on näiteid piisavalt.

Tegelikult on Ukraina saavutanud juba võitu, sõdides väidetavalt maailma võimsuselt teise armeega. Kõigepealt oli Ukraina võit üllatusrünnaku tõrjumine, siis visa vastupanu ja oma alade vabastamine. Ukrainale halba soovijad ja teda parastavad inimesed soovivad poliitilise võitluse hasardis Ukraina kõrval halba ka Eestile ja Euroopale, meile kõigile.

Kristlik põhimõte ütleb, ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks. Ärgem unustagem, et Ukraina ei ole see riik, mis läbi ajaloo on meile ohvreid ja kannatusi toonud. Ukraina rahvas on õiglast rahu väärt.