Peep Lillemägi: Valitsemisest ja molutamisest

Pean alustama tõdemusega, et kolmekümne liikmeaasta tõttu Reformierakonnas pole ma nädala alguses aset leidnud valitsusemuutuse suhtes ükskõikne. Olen veendunud, et Eestil on hetkel parim võimalik peaminister ja rahandusminister ning Eestit tervikuna ootab ees helge tulevik. Kindlasti ei ole see aga lubadus, et jõuluvana tulevikus iga inimese ukse taha aastaringselt hommikuti kingikoti toob. Kartuliputru saab ikka kartulit maha pannes, mitte naabri kartulikuhja lõpmatuseni ümber sorteerides, kirjutab Peep Lillemägi.

Vastuolud

Siim Kallasele kuulub mõttekäik, et valitsemise juures on kõige tõsisem väljakutse kogu aeg juhtuvad sündmused. Rong sõidab kraavi, riigiettevõte läheb pankrotti, Venemaal saab Eesti kodanik spioneerimissüüdistuse, linnugripist või koroonast ei hakka rääkimagi. Sündmusi tuleb ette muidugi ka häid – kasvõi spordivõistluste tulemused ja laulupeod.

„Peaminister on 25 tundi päevas surve all ja kogu aeg peab midagi ütlema, kogu aeg kusagil vastama ja mõtlema ka, sõnad lipsavad suust teinekord, millele tagantjärele mõtled, et oleks võinud teisiti olla,“ meenutas Kallas kolm aastat tagasi „Pealtnägijale“ antud intervjuus. Kristen Michalgi käivitas Riigikogu saalis tehtud märkusega arutelu, kui raske täpselt on loll olla.

Raske mõista

Poliitikute motiive on valimistevahelisel ajal raske mõista, tegelikkus seab piirid, toimetatakse koalitsioonis, sõnumid vajavad sageli lahtiseletamist. Lubaduste lõksu langetakse enne valimisi, kui häälte saamiseks tuleb hüüda loosungeid, lihtsustada ja vastanduda. Võrdselt petetutena tunnevad end hiljem nii valitud kui valijad, viimaste frustratsioon elatakse välja internetis või raadiosaadete sissehelistamise rubriikides. Taas õhatakse uute jõudude poole, kes teeksid kõike teisiti. Valitsema valitud on lubaduste vangis, kõike lubatut ellu viia saab vaid isejahvatava veski mölder. Selline veski asuvat Hiiumaal Partsi külas.

Energia jäävuse seadus paraku kehtib ning kõigile meele järele olla raske. Ei saa olla korraga tuuleparkide poolt ja vastu, edendada elu saartel ja kärpida praamireiside arvu, lubada ettevõtetele toetust, aga samal ajal hurjutada, et need ei panusta eelarvesse piisavalt. Sellesse vastuolude võrku sotsiaaldemokraadid langesidki. Nii pole ime, et headest inimsuhetest hoolimata pinged lahvatasid. Kiibitsejatekoor loomulikult rõkatab, eriti iganädalasi toetusenumbreid vaadates, kuid suuri laevu on alati saatnud kajakate kisa ja olümpiavõitjad on tippvormis siis, kui võistlus käes, vahepealsetel aastatel tegelevad nad trennis sooritusvõimekuse arendamisega.

Hea valik

Uus valitsuskoosseis on lubanud selgemat parempoolset poliitikat. Noored oravad tõmbasid Argentina presidenti Mileid ja Valge Maja kärpekuningat Muski jäljendades Toompeal korraks mootorsae käima. Bürokraatiakärped tulevad, maksulangetused samuti, kindlusele suunatud otsustest peab saama parem tulevik ja küllap saabki. Ettevõtte investeeritud kasumi tulumaksu säilimine on Eestile kindlasti võit ja järgmisest aastast on maksuvaba tulu 8400 eurot kõigil. Keeruline ja ebaõiglane maksuküür kaob.

Uus valitsus on kindlasti Reformierakonna nägu ja ajalugu on näidanud, et Reformierakond suudab nii otsustada kui vastutada. Uue poliitilise reaalsuse proovikiviks laiemalt on põhiseaduse muudatus, kus hääletatakse agressorriikide kodanike valimisõigust.

Ajaloo ilu

Aastatuhandevahetuse eel sai Eestis üks suurrma juht ametist lahti. Tööpäeva viimasel hommikul läks ta kontorisse veidi varem ja kandis endale ning oma tuttavatele-kolleegidele ettevõtte arvelt mitu miljonit üle. Hiljem seletas, et arvas olevat väärt lahkumishüvitist. Pahandust oli palju. Kohtuni välja.

Kahjuks on minister Hartmani viimasel hetkel tehtud „lahkumiskingitused“ saarlastele ja hiidlastele sarnased eelpool kirjeldatuga. Viimasel päeval on stiilis „lahkudes kustuta tuli“ klippe lihtne teha, vastutus jääb teistele. Kummaline muidugi, et Haapsalu raudteele oli mahti 15 miljonit anda, Hiiumaa liinil ära jäetud reiside tagasipanekuks 50 000 jäi leidmata. Sotsiaaldemokraate on valitsusest välja tõstetud ka varem. Mälestusväärsel aastal 2009 laiutas Eestis masu ja ühiskondlik ootus oli tuleviku suhtes tumemust.

Kellel mahti, otsigu üles toonased veebiuudised, jagatud kommentaarid olid vaimukamad kui need, mida tänased punase lipsuga mehed toota suudavad. Rahandusminister Padar soovitas talupojatarkust, ei kandnud, asemele tuli Jürgen Ligi. Krokodillid kärpisid miljardi, Ansip seadis sihiks kasinuse ning eurole ülemineku ning tegigi selle ära. „Eesti Ekspressi“ arhiiv on säilitanud tänase peaministri lause: „Parem pool siga sahvris kui alasi uppujale.“ See lihtne tõdemus on päris hea plaan, mis nüüd kõlas soovina seada eesmärk, et Eesti oleks kui põhjamaine Iisrael või Lõuna-Korea, keda ei hirmuta ükski autoritaarne ja vaenulik naaber.

Meri mõte

Mida tähendab valitsusevahetus Hiiumaa jaoks? Küllap seda, et saare arengu võtmed lähevad ka siin rohkem Reformierakonna kätte. Muutunud valitsusele partneriks olemise töö on käinud juba alates sügisest. Kes on märganud, see teab.

Kui sellel sügisel läheb Hiiumaal Reformierakonnal valimistel hästi, võib ka Hiiumaal minna hästi. Muidugi on hiidlaste saatus ikka hiidlaste endi kätes ent molutamine ja augukaevamine võiksid jääda aastas ühe päeva kurioosumiteks.

Väikese kogukonna jaoks on kindlasti oluline erinevate poliitiliste jõudude koostöö. Otsustamise koht muidugi, kas koostööd deneeritakse nii nagu kunagine Hiiumaa vallavanem ja tänane Riigikogu liige, kes aastaid tagasi allakirjutanule teatas: koostöö on see, kui kõik teevad nii nagu mina tahan. Kehtib ja jääb kehtima president Lennart Meri poolt sõnastatud mõte: Eesti riik ja Hiiumaa on loodud selleks, et püsida igavesti ja mitte kuraditki karta…

“Muidugi on hiidlaste saatus ikka hiidlaste endi kätes ent molutamine ja augukaevamine võiksid jääda aastas ühe päeva kurioosumiteks.”