Peep Lillemägi: Mõisnik ja tse-o-kaks
Mullu novembris sõitsin liinibussiga Montenegro rannalinnast Budvast Albaania pealinna Tiranasse. Ajaviiteks kuulasin telefoni laaditud “Ööülikooli” loenguid. Kaks neist jäid eriti meelde. Hiidlastelegi hästi tuntud meeskonnaehitaja Raul Rebane rääkis maaelu mainest, sellest, et igal kogukonnal tuleb leida oma positiivsed erisused ja väärtused, nendele toetudes ning kokku hoides oma lugu rääkida, nii muudest paikadest eristuda ja turiste köita, kirjutab Peep Lillemägi.
Psühholoog Avo-Rein Terepingi loeng “Inimese tumedam pool” sööbis mällu isegi rohkem. Peateemaks isikuomadused, mis määratlevad psühhopaadi ja manipulaatori. Kuigi need võivad kollektiive juhtides vahel isegi kasulikuks osutuda, läbimurdeid ja kiiret arengut tuua, on väga oluline neid ära tunda ja vaos hoida, et ühiskond tervikuna kraavi ei sõidaks.
Ilmselt vajab viimane lõik Wikipediale toetuvat lihtsustatud selgitust: psühhopaatia on südametunnistuse või empaatia puudumine, võimetus mõista teiste inimeste soove ja kannatusi ning austada nende vaba tahet. Psühhopaadil on kalduvus ületähtsustada isiklikke soove ning maailma sündmusi tajuda hea ja kurja omavahelise võitlusena.
Klaas ja nafta
Hiiumaa ajalugu on kuulsusrikas. Varsti viissada aastat tagasi püstitati Kõpu poolsaare kõrgendikule majakas, veidi hiljem pandi Hütil käima klaasikoda, selle toodangu eksportimiseks alustas Kõrgessaare sadamast esimene regulaarlaevaliin Eestist Rootsi. Unustama kiputakse, et nende säravate ajaloosaavutuste taga olid mõisniku korraldused, mitte kogukonna koosolekul kokkulepitud otsused.
101 aastat tagasi kirjutas “Päewaleht” naftaotsingutest Hiiumaal: “Ei ole kellelgi ükskõik, kas saame petrooliumi lampides põletamiseks ja naftat raudteerongide kütmiseks välismaalt või oma riigi piiridest.” Parun von der Pahlen oli Vaemla mõisa maadel maaõli otsingutest innustunud juba enne Esimest maailmasõda. Hiiu naljad säilitavad meenutusi sellest, kuidas kohalikud tasuva tööotsa hoidmiseks öösiti puurauku petrooliumi valasid, et puurijatele lootust anda.
Vapiloom ürask
Hiiumaa uus sümbol – Tuuletorn ning ajalooline pilt Vaemla naa puurtornist on ootamatult sarnased. Ka 21. sajandil hoiab energeetika hiidlasi pinges. Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt … Sooviks odavat ja varustuskindlat elektrit, aga meretuuleparki ei tahaks kohe kuidagi. Viimase vastu kogutud tuhanded allkirjad hakkavad võtma puurauku valatud petrooliumi sarnase müüdi mõõtu. Sama lugu metsanduses, mis liigub kursil, et Hiiumaa vapiputukaks võib saada kuuseürask.
Enamik psühhopaadi kalduvustega inimestest juhitoolile ei jõua. Igaühe arvamusplatsid veebis pakuvad aga võimalusi kõigile. Samuti saavad kõik osaleda valimistel. “Inimesed ei julge suud lahti teha näiteks koosolekutel, kui nad sõltuvad vallaametnikest või mõnest kohalikust ettevõtjast. See on ka üks põhjus, miks EKRE sai nii suure tuule tiibadesse,” märkis terase pilguga Mart Juur juba mõni aasta tagasi “Postimehele” antud intervjuus.
Preemia või trahv
Hiiumaa valla arengukava mullu sügisel kinnitatud versioon visioneerib, et aastal 2035 on Hiiumaa õnnelikum, jõukam ja rohelisem saar ning Hiiumaa vallavalitsuse missioon on valla elanikele heaolu
kasvuks ja eneseteostuseks eelduste ja võimaluste loomine. Julge lipukiri. Maailm muidugi liigub omasoodu. Kevadtalvel osalesin kursusel, kus räägiti maailma mõjuvatest megatrendidest. Ühe olulisena suunana hakatakse kõiki tegevusi üha enam hindama läbi süsinikdioksiidi jälje, mida see tegevus jätab. Tulemust mõõdetakse rahas.
Kui CO2 seotakse, saab preemiat, kui vallandatakse, tuleb maksta trahvi. Hiiumaa süsinikupääste on kliima- ja energiakavas kenasti tabelisse saanud. Maikuus, päeval, mil Tallinnas tutvustati kliimakindla majanduse seaduse eelnõu, soovitasin vallavolikogu liikmetel mõelda, kas tse-o-kahe kvootide mõju on Hiiumaa vallaeelarvele lähiaastatel pluss või miinusmärgiga. Mõte näis liiga üllatav. Kordan selle siinkohal üle. Tulevik sõltub muide sellestki, kui palju on kogukond valmis liidrite selja taha kogunema ja pingutama ning suudab ohjata juhtide egotrippe, mis lõpliku tegelikkust eirava argumendina löövad lauale väite, et „nii asjad lihtsalt on!“
Eelpool viidatud kirjandusminister Mart Juur soovitab elus kerkivatele küsimustele vastuseid otsida raamatutest. Hiiumaa sügisele vastu minnes võib üle lugeda üheosalise „Jänki seiklused Hiiumaal“ või kolme osasse mahtunud „Näkimadalad“. Kogumik „Hiiu nalju ja pilkelugusid“ on ilmunud aga juba kuues vihikus. Äkki on vastused hoopis seal.
“Unustama kiputakse, et nende säravate ajaloosaavutuste taga olid mõisniku korraldused, mitte kogukonna koosolekul kokkulepitud otsused.”