Katrin Kivivuori: Digitehnoloogia on sild vananeva ühiskonna heaoluni
Eesti ühiskond vananeb. Nii inimesi kui kogukondi toetaks digitaalse heaolutehnoloogia parem kättesaadavus ja oskuslikum kasutamine, et inimesed saaksid võimalikult kaua väärikalt oma kodudes hakkama, kirjutab Katrin Kivivuori.
Vanemaealiste iseseisvus on väärtus, mida tuleb hoida. Üha rohkem inimesi jõuab hooldekodusse, sest igapäevane toimetulek muutub keerukamaks, kuid soov elada kodus püsib tugev. Selleks on vaja tuge – mitte ainult inimlikku, vaid ka tehnoloogilist. Digitaalsed heaolutehnoloogiad nagu häirenupp, nutikad jälgimisseadmed või kaugteenused, võivad olla hindamatuks abiks. Nende kasutamine eeldab kahte asja: kättesaadavust ja oskusi.
Tehnoloogia on olemas, aga kas ka kättesaadav? Tänapäeval pakuvad mitmed eraettevõtted vanemaealistele suunatud digilahendusi, mis aitavad lahendada igapäevaprobleeme – olgu selleks ravimite võtmise vajaduse meeldetuletused, liikumisandurid või kaugkonsultatsioonid. Paraku jäävad need lahendused sageli sihtgrupile tundmatuks. Teenused on kallid, info nende kohta ei jõua eakateni ega vahel ka sotsiaaltöötajateni, kes võiksid neid soovitada.
Tartus tegutseb heaolumeister. Spetsialist, kes aitab muuhulgas kodud teha ohutumaks, aitab tõsta eakate teadlikust, soovitab abivahendeid ning kodukohandusi. Heaolumeister teeb koostööd hoolduskoordinaatoritega, hoolekandespetsialistide, koduõdede, koduteenuse osutajate, Päästeameti, teenusepakkujatega, perearstide ja- õdedega ning politseiga. Teenust rahastab omavalitsus. Heaolumeister peaks olema minu arvates tulevikus igas omavalitsuses sotsiaalteenuste loomulik osa, rahastatud ja süsteemselt korraldatud. Nii tagatakse eeldatavalt paremini, et tegelikud abivajadused ja teadmised olemasolevatest abiks olla võivatest tehnoloogiatest jõuavad paremini õigete inimesteni ja see võib kokkuvõttes olla tõhusam kui traditsioonilised teenused, mida tehnoloogia täiendab. Miks ei võiks olla selline spetsialist igal pool?
Digioskused pole luksus, vaid eluline vajadus. Paljud vanemaealised ei ole kasvanud üles digimaailmas ega kasutanud tööelus digivahendeid. Tööturult lahkumisega kaovad ka võimalused õppida, kolleegidelt küsida, koolitustel osaleda. Samal ajal liigub info üha enam digikanalites. Ilma digioskusteta jääb inimene kõrvale ühiskonna toimimisest ja muutustest. Seetõttu peaks vanemaealiste digioskuste õpetamine olema normaalne ja pidev osa sotsiaalsest tugisüsteemist. Mitte kampaania korras, vaid järjepidevalt ja individuaalselt kohandatult.
Tulevik on kaasav, kui me selle loome. Eakad inimesed on nutikad, suhtlevad juba ammu lähedastega videokõnede teel, kasutavad internetipanka ja uudisteportaale. Sotsiaalteenuste lisamine nende digioskuste pagasisse ei ole ülejõukäiv.
Tehnoloogia areneb kiiresti, kuid vanemaealised ei pea jääma maha. Kui riik, omavalitsused ja kogukonnad panustavad teadlikult digitaalse heaolu arendamisse, saab vananemine olla turvaline, väärikas ja iseseisev. See pole pelgalt tehnoloogia või teenuste küsimus – see on inimväärikuse küsimus.