Siim Kallas: Viimsi valda on usaldusväärselt juhitud
Siim Kallasega on põnev kõnelda – tema elukogemus ja lai silmaring muudavad jutuajamised paeluvaks ning neis vestlustes on alati ka killuke huumorit. Kohaliku omavalitsuse volikogu (KOV) valimiste eel rääkisime nii vallavolikogu tööst kui ka tuleviku eesmärkidest.
Oled olnud aastakümneid aktiivne poliitik ja töötanud erinevatel ametikohtadel nii Eestis kui ka Euroopas. Oled endine Viimsi vallavanem ja hetkel vallavolikogu liige. Mis hoiab sind sedavõrd aktiivselt Viimsi poliitikamaastikul tegutsemas?
Sellega on nii, et alati peab passi vaatama, eks ole (muigab – toim.), aga tegelikult ei tasu rööpalt maha astuda. Ma arvan, et inimene peab olema aktiivne, kuni saab. Kui kohalik poliitika mulle üldse huvi ei pakuks, siis ma ei kandideeriks, aga siin ma olen! Alates 1993. aastast on minu kodukandiks olnud Viimsi, mulle siin meeldib ning siin saab ja võiks veel parem olla.
Kandideerid tänavu KOV valimistel. Kas ma saan õigesti aru, et kui Viimsi valijad sind usaldavad, siis jätkad volikogu liikmena? Ehk et sa ei ole pelgalt „häälte püüdja“?
Muidugi! Noorematel inimestel ei ole põhjust sellele mõelda, aga mis on alternatiiv? Istuda kodus ja lugeda – mida? Vastupidi. Eluga tuleb kaasas käia ja inimestega suhelda. Nii saab ka uusi tuttavaid ja sõpru. Kuniks eluvaimu on, tuleb seda kasutada.
Kas plaanid ka sotsiaalmeedias valimiskampaaniat teha?
See on minu nõrk külg. Ma ei ole sotsiaalmeedias kunagi aktiivne olnud. Nähtavasti on üheks põhjuseks see, et kui kõik sujub nagu sujub… Peaksin olema sotsiaalmeedias aktiivsem, aga no vaatame. Eks ma ka veel õpin natuke.
Aga valijatega kohtuda plaanid?
Mõnikord kindlasti, aga ka see ei ole minu kõige tugevam külg. Ma olen kõige parem siis, kui saalis on vähemalt tuhat inimest, mina vastan küsimustele ja saan nendega vabalt rääkida. Siis on publik minuga. Selles formaadis meeldib mulle inimestega kohtuda küll. Ka siis, kui kellelgi saalis olijatest on minuga täiesti teine arvamine või kui publik jääb külmaks või krigistab hambaid (muigab – toim.). Selle tajub kohe ära!
Kas viimsilastel on lootust sind ka vallavanemana näha?
Selle peale öeldakse, et peab passi vaatama, kuigi keegi võib siis öelda, et president Trump on ju minust vanem (muigab – toim.). Aga kui tõsiselt rääkida, siis tuleb mul valida jõukohane rakendus. On üks huvitav ebausk ja ütlus, et samasse jõkke ei ole võimalik kaks korda astuda. Vallavanemaks olemise aeg oli väga põnev, aga kui ma uuesti vallavanemaks läheksin, siis ei oleks mul enam seda janu, tahtmist ega motivatsiooni.
Kuidas hindad vallavolikogu viimase nelja aasta tööd?
Esmalt on oluline märkida, et Reformierakond on volikogu koalitsioonis olnud neli aastat ja see on suur asi. Volikogu on hästi toiminud ja suuri äpardusi mulle meelde ei tule. Opositsioonis on inimesi, kes teenivad oma punkte kisa ja räuskamisega, aga mingis mõttes on see paratamatus, niisuguseid inimesi on igal pool.
Volikogus esitas opositsioon umbusaldusavalduse vallavanemale, mis kukkus läbi. Aga ka see on tavaline. Kui sind omad usaldavad, siis on tegu üksnes tsirkusega. Nii võimegi öelda, et valda on usaldusväärselt juhitud ning suuri konflikte ega kiskumisi olnud ei ole.
Poliitikas on väga tähtis usutav olla. Inimesed peavad arvama, et sa usud seda, mida ütled. Poliitik ei ole näitleja, ta saab olla vaid tema ise.
Kui vaatame möödunud neljale aastale tagasi, siis ühe tehtud asjana saab välja tuua Haabneeme alevikus asuva innovaatilise õppe- ja puhkeala, mille nimeks on Tammede park. Kas sul on enda nimeline tamm sinna juba ostetud?
Tammede pargi plaan tekkis aastal 2017 ja nüüd saab see valmis. Tamme mul veel ostetud ei ole, mis on viga, aga ma jõuan seda veel teha.
Aastal 2022 avati kultuuri- ja hariduskeskus Viimsi Artium. Milline on sinu seni parim elamus seal?
Minu meelest on Artium väga kihvt, sest selline kultuuri- ja hariduskeskus loob ühes vallas juurde nii palju võimalusi. Ma arvan, et Artium on väga suur õnnestumine.
Kolme aasta jooksul on Artiumis olnud nii näha kui ka kuulda mitmeid häid asju, aga meile abikaasaga jäi sügavalt hinge Viimsi muusikakooli sümfooniaorkestri kontsert, mida dirigeeris Edmar Tuul. Oleme koos abikaasaga klassikalise muusika fännid ning Brüsselis elades näinud kõiki maailma tippsümfooniaorkestreid. Üks asi, mida publik tajub, on see, kas orkester mängib hingega või mitte ja Viimsi muusikakooli sümfooniaorkester mängis. Pärast kontserti ma kirjutasin ka Edmar Tuulele ja tänasin teda suurepärase elamuse eest.
Oled ka vallavolikogu noorsoo- ja hariduskomisjoni liige. Millele tuleb selles vallas tähelepanu juhtida?
Kui mõtleme noorte peale, siis punkt üks on haridus. Viimsi valla eelarvest läheb üle poole just haridusele. Ka Taavi Kotka rõhutab, et meie koolid peavad tasemel olema ja hariduse tugevdamine ongi meie üks peateemasid.
Teine teema on noorte sportimisvõimalused, mida on aastatega valda ka järjest juurde loodud. Kohe-kohe avatakse Viimsis jalgpalli- ja kergejõustikuhall. Pallimängud on ju need, mis lapsed liikuma panevad. Spetsialistid ütlevad, et jalgpalliga, mis on üsna keeruline mäng, on lastel lihtne sportimist alustada ja Martin Reim teeb jalgpallikoolis fantastilist tööd. Meil on ka oma korvpallimeeskond, mis on nii sümbol kui ka au asi.
Mida meil aga veel ei ole, on noortepärane vaba aja veetmise koht. Noored soovivad omavahel suhelda, aga kohti, kuhu õhtul minna, vallas väga ei ole.
Kas noored teavad, kes on Siim Kallas või peaks neile sind tutvustama kui Kaja Kallase isa?
Välismaa ajalehtedes oli üks murdepunkt, mida Kaja (Kallas) mulle näitas. Nimelt, kui enne öeldi, et Eesti uus peaminister on endise Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallase tütar, siis ühel hetkel muutus see vastupidiseks (naerab – toim.). Ma arvan, et kui täna Kallase nimi jutuks tuleb, siis räägitakse pigem Kaja Kallasest. Ma olen oma tütre üle väga uhke ja toetan teda nii, kuidas vähegi võimalik.
Millised teemad vajavad volikogus järgmisel neljal aastal tähelepanu?
Juhan Liiv on öelnud, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, aga poliitikat ei saa mineviku peale üles ehitada. Inimesed valivad sind sellepärast, et nad tahavad teada, mida sa homme tegema hakkad. See on tore, mis on tehtud, aga mis saab edasi? See on paradoks poliitikas.
Kui rääkida Viimsist ja tulevikust, siis tegelikult on Viimsi väga ilus koht. Kuna olen lapsest saati kõik suved mere ääres veetnud, siis on meri mulle orgaaniliselt tähtis ka nüüd. Merele avatus ongi üks suuremaid väljakutseid, sest meri on meil olemas, aga ujumiskohti väga palju ei ole. Rääkimata sellest, et oleks kohti, kus liiva peale visata ja päevitada. Ka sadamaid võiks rohkem olla.
Kas ka meretakso?
Miks mitte?
Aga mis veel?
Veel tuleb rääkida kliimamuutustest. Tänavu on olnud sademete rohke suvi, mis ei jää sugugi viimaseks – seetõttu tuleb üle vaadata kraavid ja sademeveesüsteemid, et veel oleks, kuhu voolata. Viimsilastele on tuttavad ka põuased suved, mistõttu on tarvis istutada puid, sest puude all on õhutemperatuur madalam. Meil on varju vaja ja seda annavad puiesteed.
Kui võtta eeskujuks Euroopa suurlinnad, siis näiteks Brüsselis on parkmets. Ma soovin palju rohkem näha sarnaseid parkmetsasid ka Viimsis. Neid saab samuti kujundada nii, et matkaradade kõrval jäävad alles ka metsikud alad. Viimsi matkarajad võiksid kulgeda läbi terve poolsaare, mis omakorda looks võimaluse pikkadeks jalutuskäikudeks.
Kui mõelda julgeoleku peale, siis see hakkab peale kogukondadest ja omakaitsest. Ka Viimsisse on omakaitset tarvis.
Muidugi võiks Viimsis olla üks hea ehituspood, sest pidevalt on mingeid kruvisid tarvis. Puudu on ka rõivakauplusi ning ärimehed kurdavad selle üle, et Viimsis ei ole notarit.
Valimispäev on 19. oktoobril – sinna on vaid loetud nädalad aega. Kuidas sa selle aja sisustad?
Ma hoolitsen iseenda eest, käin trennis ja kirjutan juba ka uut raamatut.
