Intervjuu Jürgen Ligiga: Eesti ühemõtteline toetus Ukrainale oli ainuõige 

Sa kandideerid juba mitmendat korda Järva- ja Viljandimaal. Mis sind selle valimisringkonnaga seob?

Tihedalt seob juba see, et olen siin alates 2011. aastast Riigikokku kandideerinud ja valimised võitnud. See tänuvõlg jääb. Aga kuna olen Eesti erinevates otstes elanud ja ülikoolis nii geograafiat kui ka majandust õppinud, siis kipun ka regionaalselt mõtlema ja maailma vaatama.  

Kuidas Järva- ja Viljandimaal läheb?

Alati võiks paremini minna. Sõja ja selle pärast üles kruvitavate hindade ja langeva majanduse ajal pole üldse ilus midagi kiita. Ja püsiv mure on, et noored vaatavad kaugemale ja suuremate linnade poole, nagu igal pool mujal. Aga siit saab hea hariduse, koolivälised võimalused, puhkamis- ja sportimisvõimalused. Muud võlud lisaks ning elada ja lapsi kasvatada on siin tegelikult hea. Tugevaid ettevõtteid on ka rohkem, kui nende jaoks tööjõudu, nii et tegelikult on võimalused paremad, kui rahvastikuprognoosid näitavad. 

Kui kindlalt saavad Eesti inimesed ennast praegu tunda?

Usun, et poliitikuna on oluline rahustada, et sõda meid ei ähvarda. Meie liitlased on tugevamad ja ühtsemad kui kunagi varem ja me ise oleme kah sõjaliselt kosunud. Majanduses sõltub kõik ennekõike sõja kulust. Majandus on sisemiselt tugev, erinevalt masuajast. Tol ajal nõudsid sisemised tasakaalutused suuri vigade parandusi ja kokkutõmbamist, praegu tuleb pigem sõja põhjustatu üle elada, nagu tuli üle elada ka vaktsiinieelne koroonaaeg. Igal kriisil on oma iseloom ja lahendused seepärast erinevad. 

24.veebruar 2022 – kuidas see sinu jaoks tuli?

Eks ta ebamaine oli ja see hämmastus pole muutunud. Et Euroopas veel mingi selline jaburus võimalik on, kõik need ohvrid ja purustused, see on ikkagi ebareaalne. Samas jälgisin ma kapo komisjoni esimehena olukorda salajastest paberitest ja ülevaadetest pikalt ette ja teadsin seda võimalust täpselt. Samuti seda, et Euroopa energiakriisi valmistas Venemaa ette juba 2021. aasta kevadest koos uue sõjakäiguga.

Kuidas Eesti pärast seda on muutunud? Kuidas võime oma otsustega tagantjärele rahul olla?

Venemaa on Ukrainat selliselt kohelda saanud ainult seepärast, et too ei võtnud selget kurssi ELile ega NATOle, mida meie tegime, ning kuna ei juurinud meie moel välja korruptsiooni. Kogu see Euroopa sõimamine, millega meil ka kohalik mees Madison otse Euroopas raha teenib, on osa Putini plaanist. Samuti on Putini eesmärk, et Euroopas oleksid sellised parteid, kes Ukraina toetamisele vastu on. Taas on jutt ka EKREst. Aga Eesti ühemõtteline toetus Ukrainale juba enne uut Venemaa sissetungi oli taas ainuõige ja andis meile liitlaste silmis tublisti autoriteeti, toetust ja sõnaõigust juurde. 

Reformierakonna peamine oponent neil valimistel on EKRE, miks?

Nad ise on oma olemasolu kõigi ja kõige ründamise ja kirumisega õigustada püüdnud. Meie pole neile Kremli sõnumeid suhu pannud ega soovitanud otsida heakskiitu Moskvast, mida nad on kenasti saanud. Nad ise on otsustanud väita, et valimised on võltsitud, et kohus peab kuulama nende sõna ja õigussüsteem jahtima nende oponente, mitte kurjategijaid. Nemad ründavad ajakirjandust, arste, teadlasi, politseid, riigiameteid, mitte keegi teine.

Keegi teine ei laima ka nii jõhkralt konkurente ega esita nende kohta tühikaebusi politseisse. Ja see, mida nad räägivad majandusest, rahandusest, sotsiaalpoliitikast, on lihtsalt suur tagurpiditegemise absurd, mitte argumenteeritud ega analüütiline. Tegelikult ei tahaks lolluse ja pahatahtlikkusega üldse vaielda, minu eesmärk on pidada palju tõsisemat vaidlust ja selles tunnen end väga kindlalt.

Kuidas sportlik vorm on? Mäletan, et eelmine kord käisid enne valimisi Tartu maratonil, kas see on ka tänavu plaanis? 

Suusatalv on ilus olnud ja kilomeetrid kogunevad. Aga vormis hoian end kogu aeg ja sportlikult on silme ees pigem suvised triatlonid. Viljandis neid sel suvel polnud, aga Paides ja Karksi-Nuias näiteks oma vanuseklassis võitsin. Tartu maraton on mul pigem traditsioon aastast 1981, mitte suur eesmärk omaette. 2019. a oli erakordne selle poolest, et sõitsin viimased paarkümmend kilomeetrit, murdunud ribid kopsus, nii et valimisdebattidele saabusin otse haiglast ja valuvaigistite peal.  

Liberaalne erakond tähendab rohkem vabadusi. Mis vabadusi me seekord juurde pakume?

Minu jaoks algab vabadus julgeolekust ja põhimõttest, et partei ei tohi teha kõike – näiteks ajakirjandust, kohtupidamist, rünnata poliitiliselt sõltumatuid ametikandjaid või inimõigusi ja poliitilisi vabadusi. See on meie suurim erinevus Venemaa ja Nõukogude Liiduga. Aga see tähendab ka maksutõusudest hoidumist või majandusvabadust. Maksumuudatustest on ses vaates oluline maksuvaba miinimumi tõstmine ja taastamine kõigile. Selle asemel, et jagada maksusoodustusi ja näiteks energiatoetusi, mille lõviosa omastavad alati kõige maksejõulisemad, tuleks kõigile maksumaksjatele vabastada tulumaksust 700 eurot.   

Maksud ja majandus on klassikaline Reformierakonna teema, mida sellega tuleks teha?

Tasub väga mures olla, kui parteid lubavad majandusega „midagi teha”. Majandusele tuleb luua hoopis võimalikult vabad käed ja kallutada teda hariduspoliitika, keskkonnakaitse või investeeringutega. Väikeettevõtluse toetamisel tuleb rõhk panna regionaalpoliitikale. Aga ennekõike on oluline haridus, spetsialistide kättesaadavus, investeeringud, vastutustundlik rahandus, mis hoiab inflatsiooni ja võlakoormat vaos.  

Riigikogu seadustas eestikeelsele haridusele ülemineku, sulle oli see teema isiklikult oluline?

Väga. Sellega poldud aastaid poliitilisel tasemel tegeldud, kui ma selle 2017. a alguses päevakorda tõin. Kõik teised erakonnad punnisid neli aastat vastu, et Keskerakonnaga valitsuses olla ja Reformierakonnale algatamise au kinkimata jätta, meie omakorda olime haridusportfelli tähtsuse unustanud ja seetõttu tähelepanematud teemat sarnaselt teistega varem tõstma. Aga suured reformid juhtuvad ühiskonnas ikka siis, kui kaasalööjaid on rohkem, ja praegu on selliste asjade ärategemiseks parim võimalik koalitsioon. 

Kuidas su pere poliitikutöö koormusega toime tuleb?

Eks ma ole neile võlgu, aga loodan, et nad oskavad hinnata ka mu tööd, nii nagu mina hindan oma vanemate ja vanavanemate, tädide ja onude oma. Pojad on endale imeilusad kodud rajanud ja kasvatavad meie lapselapsi. Meil on neljane Miina ja kahene Robert ja sellega asi ei piirdu. Vanaisa olla on võrratu. 

Sa oled tuntud selle poolest, et ei kasuta „regionaalseid investeeringuid”, mida ka halvustavalt katuserahaks nimetatakse. Selgita seda loogikat.

Investeeringud on need ainult poliitikute isiklikku populaarsusse, aga muidu ei muud kui riigieelarvest pihta pandud raha. Eesti elu ei lähe sellest paremaks, kui iga saadik raha eelarvest omakasu järgi kõrvale toimetab. Koolide või lasteaedade ehitamist tuleb ikkagi võrguna ja vajaduse järgi planeerida, mitte saadiku kodukoha järgi ja tegeliku vajaduse arvel. Kirikud ilmselt toetust vajavad, aga selle jagamine peab jälle mitte suva, vaid arhitektuurse väärtuse ja EELKi eelistuste  järgi käima. Spordi rahastuse üle peavad otsustama EOK ja omavalitsus, mitte Toompeale pürgiv parteilane. Ka mittetulundusühingud ei tohiks olla rahastatud sõltuvalt tutvustest.