Ajakiri Politico valis tänavu Kaja Kallase Euroopa mõjukuselt viiendaks poliitikuks.  Eerik-Niiles Krossi paigutasid nad samasse nimekirja aastal 2018. Järgnev on Euroopa juhtiva poliitikaajakirja portree Krossist, mis varem eesti keeles ilmunud ei ole. Ise ütleb Kross, et ajakirjandusega on alati nii, et kui poolt usud, saad poolega petta.  

Kui Venemaa peaks tungima Balti riikidesse – ning paljude eestlaste arvates on see vaid aja küsimus –, ootab neid Eerik-Niiles Kross ja on võitluseks valmis. Kross on hoiatanud venelaste võimaliku sissetungi eest alates ajast, kui nad viimati ära läksid.   

Tavaelus on Kross Eesti parlamendi liige. Aga see kõlab samamoodi kui öelda, et Bruce Wayne (Batman) on miljardärist playboy. Kross on James Bondi Eesti versioon kahe erinevusega: Kross sõidab kaheistmelise Mercedese, mitte Aston Martiniga, ja 007 on filmitegelane, aga Kross on tõeliselt olemas. Mõnikord võib seda olla raske uskuda.   

Endine Eesti luureteenistuste juht Kross töötas pärast Saddam Husseini kukutamist Iraagis USA juhitud ajutise koalitsioonivalitsuse heaks Briti välisministeeriumiga sõlmitud lepingu alusel. Ja ta oli Gruusias selle lühikese sõja ajal Venemaaga 2008. aastal, aidates juhtida vastupropaganda operatsioone.   

Kreml tahab teda vahistada ja süüdistab teda puitu (ja võib-olla ka suurt relvalasti) vedanud kaubalaeva röövimise korraldamises 2009. aastal.  

Krossi versioonis oma põnevusfilmitaolisest elust ei ole kahtlust, kes on superpahalane: Venemaa president Vladimir Putin. „Putini põhiline küsimus on: „Mida ma saan karistamatult teha?”,” ütleb Kross. „Ta kompab pidevalt piire ja proovib neid kaugemale lükata … Õhuruumi rikkumised. Massiline meediahullus. Pidevad väited, et NATO ja Lääs on kõiges süüdi.”   

Kross arvab, et Putin „laiendab mõttelist ruumi, kus ta oma hullumeelseid asju teha saab. See näitab teda tugevamana, kui ta on … Ta ründas Gruusiat ja sellele ei järgnenud mingit karistust. Tore, ütles ta. Väga tore. Krimmi puhul kalkuleeris ta õigesti, et ka sellele ei järgne mingit tegelikku karistust. Ida-Ukrainaga ta veel tegeleb.”   

Kross usub, et Lääs alahindas Putinit ja et Läänel ei olnud plaani, kuidas reageerida Putini revanšistlikule agressiivsusele, nagu selgus pärast Krimmi hõivamist 2014. aastal. „Ei olnud isegi korralikku ähvarduste paketti,” ütleb Kross. „Ei olnud mitte midagi. Obama muudkui korrutas, et sõjaline variant on välistatud.”   

Krossil pole vähimatki raskust öelda, milline oleks olnud parem ja jõulisem lähenemine: „Lääne jõuline vastus oleks võinud olla selline: kohe, kui esimesed rohelised mehikesed saabusid, telefonikõne Putinile: „Kuule, Volodja, sul on 24 tundi aega, et sealt minema kaduda, kuues laevastik on teel. Võta oma laevastik ja võta oma Sevastoopoli baas ja keri kuradile. See on kõik. Muuseas, kui sa sealt kadunud pole, anname sulle jalaga tagumikku.”    

Putini agressiooni hea külg oli, et sellest sai häirekell, mida Lääs ei saanud eirata. „NATO piir on punane joon,” ütleb ta. „Nüüd peavad meil Baltikumis õppusi Saksa tankid. Kui vaadata, kus nad varem olid, on see märkimisväärne muutus. See ei ole kuigi nähtav – nad ei räägi sellest –, aga see on tõesti väga, väga oluline.”   

Krossi maailmas – ja Putini omas – loevad tankijäljed maapinnal, mitte ilusad sõnad. „Putin ei loe kõnesid,” ütleb Kross. „Tema loeb märke ja vaatab, mida tegelikult tehakse. Ta on nagu blatnoi, pätt vangikongis. Ta tahab näha seda uut poissi, kellele kodust toidukott saadeti, et kas ma saan selle temalt ära võtta või mitte? Ta vaatab kogu maailma niimoodi.”   

Eesti teenimine ja Venemaa vastu võitlemine on juba Krossi DNAs. Tema isapoolne vanaisa Jaan Kross oli enne II maailmasõda Tallinna linnavolikogu liige, kelle Vene okupatsioonivõimud vangistasid kui „natside kaastöölise” ja kes tapeti Potma vangilaagris 1946. a. Tema isa, samuti Jaan Kross, kellest sai hiljem Eesti tunnustatuim kirjanik, oli „Nõukogude-vastase tegevuse” eest kaheksa aastat Põhja-Venemaal GULAGis vangis.   

Nende vastupanuvõitlejate jälgedes oli Kross ülikoolis Nõukogude-vastane ja iseseisvusmeelne aktivist. 1991. aastal, kui Eesti lõpuks Moskvast vabanes, läks ta ülikoolist otse riigiteenistusse. Ta oli diplomaat Londonis ja Washingtonis, juhtis Eesti luureteenistusi ja oli president Lennart Meri riikliku julgeoleku nõunik.   

Kross kuulus delegatsiooni, mis käis koos Meriga 1994. aastal Moskvas, kus veidi meelitusi ja öö otsa kestnud viinajoomine veensid president Boriss Jeltsinit lõpuks allkirjastama kokkulepet, mille kohaselt Vene väed Eestist pärast enam kui pool sajandit kestnud okupatsiooni välja viidi. Krossi jaoks oli see sügava isikliku võidurõõmu hetk. Hiljem kirjutas ta artikli, milles meenutas, kuidas ta sel ööl oma isale helistas ja teatas: „Tegime ära”, ning kirjeldas, kuidas isa oli tükk aega vait ja siis vastas: „No näed. Jõudsingi ära oodata.”   

Kross on sellest ajast alates olnud valmis selleks, et venelased püüavad tagasi tulla. „Temal, nagu paljudel eestlastel, on olnud selles suhtes täiesti õigus,” ütleb üks sõber. „Nad ütlesid, et Venemaa läheb vales suunas, kui Putinist polnud keegi veel midagi kuulnud. Neile hoiatustele ei pööratud tähelepanu.”  

Vahepeal tõid Krossi tihedad sidemed lääne luureasutustega kaasa julgeolekuülesanded ja seiklused väljaspool tema väikest Balti kodumaad. Pärast USA sissetungi, millega Saddam Hussein võimult kõrvaldati, aitas Kross taastada Iraagi kaitseministeeriumi ja luureteenistust. Tal on säilinud kontaktid kogu Lähis-Idas.    

„Tema lemmikväljend oli „Teeme ära!” ja on siiani „Teeme ära!”,” ütleb P. J.  Dermer, USA armee erukolonel, kes töötas koos Krossiga Iraagis. „Ta ei takerdu üksikasjadesse. Annad talle üheleheküljelise ülevaate, ja tema on see mees, kes ütleb „Teeme ära!”, kui kõik teised ütlevad: „Sa oled hull.””   

Samuti oli Kross 2008. aasta sõja ajal Venemaaga Gruusia toonase presidendi Mihheil Saakašvili nõunik. Ametlikult vastutas ta Venemaa propaganda vastu võitlemise eest – see teeb temast eksperdi desinformatsioonitaktika alal, mis alles hiljuti jõudis Lääne teadvusse. Kuid Kross vihjab, et tema roll oli palju laiem ja vähem määratletud. „Sõjas teed seda, mida on vaja teha,” ütleb ta.   

Üldiselt peavad eestlased Krossi patrioodiks, kuigi natuke liiga suurejooneliseks. Aga samas ei taha nad eriti temast avalikult rääkida. Lääne sõbrad ja kolleegid, kellega POLITICO ühendust võttis, ütlevad, et usaldaksid oma elu kõhklematult tema kätte, aga on samamoodi sõnaahtrad, mis ei ole eriline üllatus, sest paljud neist töötavad luures.  

Uute küber- ja hübriidohtude taustal, rääkimata tankidest Venemaa läänepiiril ja tuumavõimekusega rakettidest Kaliningradis, on Krossi jaoks kõige olulisem jätkata vastupanu. „Me ei ole võitnud, ei ole,” ütleb ta. „Aga me ei ole ka kaotanud.”