Võime põhjusega olla uhked pretsedenditu abi üle Ukrainale, ent peaksime endalt iga päev küsima, kas saame ehk rohkemgi teha. Peame olema otsustavalt kindlad, et meie abi viiks Ukraina otsustava võiduni agressori üle, mitte lihtsalt sõja pikendamiseni, kirjutab riigikogu liige Luisa Rõivas.
Kas peaksime muretsema, kui Euroopa suurima riigi juht kardab lubada Ukrainal rünnata agressori tagalat, aga ei karda helistada agressori diktaatorist juhile, et teda legitimeerida? Ma leian, et peaksime.
Ei ole vaja professionaalset inimeste profileerijat, et näha Putinis meeleheitlikku soovi olla oluline. Alustades „sõprade“ otsimisest vihatud lääne koomiliste märulistaaride hulgast kuni karikatuursete paraadideni teiste isolatsioonis diktaatoritega. Mistahes läbimõtlemata telefonikõned toovad Putini lähemale parketile, ÜRO peasekretäri groteskne külaskäik on aga suisa taevalik kingitus.
Terroristidega läbi ei räägita
Saksamaa liidukantsleri valimiskampaania maiguline ebaõnnestunud telefonikõne valguses tekib küsimus, kes püüab järgmisena telefonidiplomaatiat ja mis üldse võiks olla sellise kõne eesmärk? Rahuplaan üle ukrainlaste peade? Kas aastal 2024 on aktsepteeritav leppida kokku näiteks sellises rahuplaanis, kus rünnatav peab ära andma osa oma territooriumist? Muidugi mitte.
Mõjusfääride aeg on demokraatliku Euroopa ajajärgul loodetavasti jäädavalt möödas ning erinevalt 85 aasta tagusest ajast ei jääks tänapäeval salalepped salajaseks. Seda enam, et osa Gruusia okupeerimise või Transnistria anomaaliaga oleme de facto väga kergelt leppinud ja see on toonud üha uut vallutamisisu.
Olen korduvalt proovinud ette kujutada, millises olukorras tõuseks minu käsi tõstma telefonitoru, et helistada sõjakurjategijale Kremlis. Tunnistan, ma ei suudaks seda teha, sest mul ei ole millestki rääkida inimesega, kelle soovil on tapetud tuhandeid süütuid tsiviilelanikke ning langenud kümneid tuhandeid oma maad kaitsvaid sõdureid. Diktaatoriga ei ole võimalik leida ühist keelt, küll aga on meil koos – Euroopa ja NATOga – võimalik kasutada keelt, millest ka diktaatorid aru saavad ja see keel on jõud.
Euroopa on ka ilma Ameerika Ühendriikideta (kelle pühendumuses Euroopa kaitsele on ehk üleliia kahtlema hakatud) igal mõõtkaval suurem ja tugevam kui Venemaa. Saame julgemalt kasutada erinevaid tööriistu majanduslikest sõjalisteni. Praegu ei ole aeg jalga väristada ja eskalatsiooni ees väriseda, eskalatsioon algas Eesti Vabariigi aastapäeval üle 1000 päeva tagasi.
Peame Ukrainat toetama veenva võiduni, mitte lihtsalt „kuniks vaja“
Vesteldes sageli kolleegidega üle Euroopa tundub nende sõnadest, et justkui mõistetakse, et Ukraina võitleb ka meie kõigi eest, aga paratamatult jääb tunne, et kuniks pea kohal raketid ja droonid ei vihise, tundub kõik ikkagi kauge ja mitte realistik.
Rindel käinuna saan öelda, et see pole üldse võrreldav, lennuki möödumise või lõbusõitu tegeva helikopteri helist tekkiva hetkelise ärevusega. See tunne, kui iga veidikenegi teistmoodi helin tundub eluohtlik ja tahaks lisasilmasid nii pealaele kui kuklasse, on enam kui ebameeldiv. Rääkimata kujutlematust tragöödiast, mida põhjustavad need raketid ja mürsud, mis õhutõrjest läbi murravad või need okupantidest sõdurid, kes Ukraina aladel laamendavad.
Soovin kogu südamest tänada Eesti inimesi toetuse eest Ukrainale ja lahkuse eest kõikvõimaliku abi lähetamisel. Uskuge, seda on Ukrainas väga tunda, Kiievi koridoridest rindevarjenditeni ollakse meie abi eest väga tänulikud. Südantsoojendav on ka näha, et üle 60% Eesti elanikest mõistab julgeolekuohtu, mis tuleb Vene ja Valgeneve kodanike valimisõigusest meie kodumaal. Ammu on aeg ühiskondlikult kokku leppida, et avalikult agressorimeelseid (ja enda sõnul ENSV põhiseadusest lähtuvaid!) poliitikuid Eesti linnad ja vallad ei vaja.