Tervishoiu kvaliteet on ühiskonna alustala, millest sõltub meie kõigi heaolu. Paraku on Eestis viimastel aastatel sagenenud libateaduse ja desinformatsiooni levik ka arstide seas. See seab ohtu patsientide tervise ja õõnestab usaldust meditsiinisüsteemi vastu, kirjutab riigikogu liige, perearst Karmen Joller.
Hiljutine artikkel ajalehes “Lääne Elu” tõi esile dr Ruumeti tegevuse, kes on aastaid levitanud ebateadust. Kuigi ta on hariduselt arst, on ta andnud lisaks väga vajalikele tervisliku eluviisi soovitustele ka ohtlikke nõuandeid loobuda krooniliste haiguste ravimitest. Tervislik eluviis on kahtlemata tähtis, kuid ravimite ära jätmine võib viia elu ohustavate tagajärgedeni. Artiklist ilmneb, et dr Ruumet jätkab samade praktikatega: ta soovitas patsiendil juua ravimtaimedest valmistatud teesid ja paarist ravimist loobuda ning jättis diagnoosimata eluohtliku kopsuarterite trombemboolia, mis vajanuks väga kiiret meditsiinilist sekkumist.
Kahjuks ei ole dr Ruumet ainus arst Eestis, kelle tegevus põhineb libateadusel ja kes seab sel moel patsientide elu ohtu.
Paratamatult pöörduvad pilgud Terviseameti suunas, sest kes siis veel peaks libameditsiini praktiseerijaid ohjeldama? Terviseameti võimalused sellistesse olukordadesse sekkuda on aga praeguse puuduliku seadusandluse tõttu piiratud. Dr Ruumeti juhtum on Terviseametile teada olnud juba aastaid, kuid meie seaduste kohaselt saab arstina töötamist takistada ainult kohus ja kannatanule on see kurnav protsess. Terviseamet saab vaid uut tööandjat teavitada, et tegemist on kehva mainega doktoriga. Kas arst saab töötamist jätkata, on tööandja, antud juhul dr Piret Metsa otsustada. Samal ajal saab Terviseamet kontrollida tervishoiuasutusi vaid tehniliste nõuete, näiteks ruumide ja varustuse vastavuse alusel, mitte aga ravi kvaliteedi põhjal.
Tervisekassal kui raviteenuste rahastajal on rohkem hoobasid, kuid nende rakendamine nõuab praegusest suuremaid ressursse: kui Tervisekassal oleks võimalik paremini süveneda raviarvete sisusse, võiks tekkida võimalus tagasinõueteks või muudeks distsiplineerivateks meetmeteks. Tervisekassa lepingutes on selgelt nõutud tõenduspõhist lähenemist ravile, ja see vist ongi ainus koht meie regulatsioonides, kus teaduspõhisust mainitakse.
On selge, et vajame muudatusi seadusruumis. Olen alustanud arutelusid Terviseametiga ja tõenäoliselt kaasame ka advokaadibüroo, et leida toimivaid lahendusi. Eesmärk on anda Terviseametile tõhusamad vahendid patsientide kaitsmiseks ebateaduslike ravisoovituste eest.
Libameditsiini kasutamine ravitöös on eelkõige kvaliteediküsimus. Ravikvaliteedi jälgimine on Eestis seni olnud tervishoiuasutuste vastutada, kuid väiksematel raviasutustel on kvaliteediküsimustega tegelemiseks vähem ressurssi ja paraku sageli ka vähem motivatsiooni. Seetõttu vajab Terviseamet selgemaid volitusi, et peatada probleemsete arstide tegevus, suunata nad täiendkoolitusele või rakendada muid meetmeid.
Kuigi libameditsiini praktiseerimist ei pea täielikult keelama, on hädavajalik tagada patsientide informeeritus selliste praktikate tõenduspõhisuse puudumisest. Samuti ei tohiks libameditsiini rahastada maksumaksja rahaga. Riigikogu menetlusse jõuab peagi Rahvatervishoiu seadus, mis keelab omistada tervistavaid omadusi ainetele, millel teaduslikult kinnitatud raviomadused puuduvad. Ka äsja jõustunud nn patsiendikindlustuse seadus on toeks, võimaldades inimestel lihtsamini abi saamiseks pöörduda, kui on kahtlus, et tervisetooted ei ole kvaliteetsed.
Jaanuaris on plaan Reformierakonna poliitikute visiit Soome, et tutvuda sealsete tervishoiukvaliteedi kontrollimehhanismidega. Soome kogemused võiksid aidata meil luua tõhusa süsteemi ka Eestis.
Tervishoiu kvaliteet peab olema meie kõigi prioriteet. Me peame tagama, et meie meditsiinisüsteem põhineks teadusel ja tõenditel, mitte libateadusel. See on meie kõigi, meedikute ja poliitikute, aga ka täiesti tavaliste inimeste ühine vastutus. Üheskoos peame suutma peatada libateaduse leviku ja kaitsta oma inimeste tervist.