Vabadusel pole hinda ehk miks on vaja riigi kaitsekuludeks 3% SKPst  

Venemaa sõda Ukrainas on tõsiseim väljakutse Euroopa julgeolekule alates teisest maailmasõjast. Ukrainlased on mõõtmatus vapruses näidanud, et agressorile mitte ainult ei tule, vaid ka saab vastu astuda. Nad on vabaduse eest ränka hinda maksnud. Ent ka Eesti oma ajalugu rõhutab lihtsat tõdemust – vabadusel ja demokraatial ei ole hinda, see on hindamatu. Ja selle kaotamine on korvamatu. 

Peame üheskoos vaba Eesti riigi püsimiseks tegema kõik, mis võimalik ja meie võimuses.  

Kolm sammast – kaitsetahe, kaitsevõime ja liitlased 

Selle üks olulisim sammas on meie enda riigi kaitsevõime. Muu hulgas tähendab see seda, et riigikaitses peavad töötama motiveeritud oma ala asjatundjad. Aga ka seda, et iga maksumaksja usaldatud euro peab tootma võimalikult palju kaitsevõimet ning meie reservväel peab olema tasemel varustus. Ehk veelgi lühemalt: iga lüli alates eelhoiatusest lõpetades iga üksusega „põllul” peab toimima laitmatult. 

Teine sammas on tihe koostöö NATOs ja meie teiste liitlastega. Tipptasemel riigikaitse annab edasi ka selge sõnumi meie liitlastele. Aidatakse seda, kes teeb endast kõik sõltuva. Viimastel kuudel oleme oma liitlastega saavutanud ajaloolised kokkulepped, mille tulemusel on Suurbritannia ja USA panus Eesti kaitsevõimesse suurem kui kunagi varem. Lisaks neile on meil siin nii Prantsusmaa kui ka Taani armeeüksused ja õhutõrjet veavad praegu sakslased. Ehk me võime olla kindlad, et meid toetatakse. 

Aga ei enda kaitsevõimet ega liitlastega koostööd ei ole võimalik realiseerida ilma Eesti rahva kaitsetahteta. Ja peame mõistma, et kriisideks peame olema valmis nii sõjaliselt kui ka ühiskonnana tervikuna. 

Ukrainas toimuvad massilised raketirünnakud tsiviilobjektidele ja seeläbi süütute inimeste tapmine on jõhker kuritegu mitte ainult hukkunud inimeste ja nende lähedaste, vaid laiemalt rahu vastu. Venemaa on valinud tee, kus vahendeid ei valita, et tagasi saada strateegiline initsiatiiv, mille nad juba ammu kaotanud on. Ikka kõik selleks, et õõnestada Lääne ühtsust ja sellega ohustada ka Eesti strateegilisi eesmärke. Nagu näeme, on Putini üks tegevusliine alistada Ukraina mitte tingimata lahinguväljal, vaid Lääne inimeste peades, rahakotis ja toasoojuses.  

Kõige olulisem järeldus meile on, et ohufoon lähitulevikus mitte ei parane, vaid jääb püsima või isegi halveneb. Meie vastus saab olla ühene: peame oma sammudega näitama, et Putini kalkulatsioon „mugavast ja lodevast Läänest” on sama ekslik kui Ukraina vastupanuvõime kohta talle maalitud pettekujutelm. Peame jätkama Ukraina toetamist nii palju kui võimalik ja nii palju kui vajalik.  

Kolm protsenti 

Samamoodi peame jätkama enda kaitsevõimesse panustamist pikema aja jooksul vähemalt sellisel tasemel, nagu teeme seda järgmisel ja ülejärgmisel aastal. Kui järgmisel aastal ületavad kaitsekulud esmakordselt ühe miljardi piiri ning jõuavad SKPst 2,85ni, siis 2024. aastal ületavad kaitsekulud ka protsendina juba 3% piiri. Vajame oma kaitsevõime tugevdamiseks ning säilitamiseks pikaajalist kaitsekulu fikseerimist 3% tasemele SKPst. 

Oleme riigikaitses aastate jooksul ära teinud väga palju ja ka töös on mitu väga olulist võimearendust, ent muutunud julgeolekuolukord ei anna meile teisi valikuid. Siinkohal tasub meenutada, et enam kui kolmeprotsendised kaitsekulud pole midagi ennekuulmatut. 

Pilk minevikku näitab, et 1984. aastal, külma sõja kuumal hetkel, oli NATO Euroopa riikide keskmine kaitsekulu 3,8% SKPst, koos USAga lausa 5,3%. 

Samas. Raha on vahend, võimed on väljund. Tunneme maksumaksja usaldusega kaasas käivat vastutust. Ja me võtame seda vastutust väga tõsiselt. Investeerime nii palju kui võimalik sõjalistesse võimetesse, andes sellega ühiskonnale tagasi seda, mille ülesehitamiseks on meile mandaat antud – turvatunnet. 

Suured investeeringud 

Riigikaitsest on räägitud ja kindlasti räägitakse lähiajal veel palju. Aga olgu suuremad võimearendused ja eesmärgid veel kord välja toodud. Meie fookus on liikursuurtükkide  juurde hankimine ja mitmikraketiheitjate programm. Merejulgeolek astub suure sammu edasi laevatõrje ja meremiinide arendamisega. 2. jalaväebrigaadi viime üle soomukitele. Ehitame toetussoomukid ümber Scoutspataljoni tarbeks.  Soetame pikalt oodatud õhutõrje. 

Suured hanked puudutavad veel näiteks tihtilugu varju jäävat, kuid ometi üliolulist sidevaldkonda. Koos Lätiga on sõlmitud raamleping erinevate rivisõidukite soetamiseks. Vahendid on planeeritud soomus- ja ratastehnika remondi ja hoolduse hangeteks. Need märkimisväärsed summad jõuavad ka Eesti ettevõteteni. 

Ülioluline on ka laskemoona soetamine. Eestil oli märkimisväärselt laskemoona juba enne Ukraina sõda, kuid nüüd jõuame uuele tasemele. Järgmise nelja aasta jooksul investeeritakse laskemoona kokku peaaegu miljard eurot. Lepingud on juba sõlmitud ka erinevate tankitõrjesüsteemide (Spike LR, Spike SR ja Instalaza) ning lühimaa õhutõrje (PIORUN) ostmiseks. Viimane on muuseas ühishange Poolaga. See võimaldas meil saada süsteemi ülihea hinnaga. Olgu see näide sellest, kuidas püüame igast kaitsesse investeeritud eurost võimalikult palju kätte saada. 

Kasvav Kaitseliit 

Märgin ära ka väga olulise eesmärgi, milleks on maakaitse suurendamine. Siht on jõuda 2024. aastal 20 000 relvastatud, varustatud ja väljaõppe läbinud mehe ja naiseni meie sõjaaja maakaitse struktuuris. Koos lahinguülesandeid täitvate üksustega suureneb Eesti sõjaaegne kaitsevägi rohkem kui 36 000 võitlejani ja koos liitlastega teeb see üle 40 000. 

Lisaks meie enda märkimisväärsele panustamisele on meie töö ka liitlaste suunal jätkunud väga hoogsalt. Nii on paslik meenutada, et suvise NATO Madridi tippkohtumise üks olulisemaid otsuseid oli, et saame varsti arvestada kolmanda Eesti kaitsega tegeleva brigaadiga – meie briti sõprade välja pandav brigaad lubab meil seeläbi moodustada Eesti kaitseks diviisi ning siduda meid seega veelgi loogilisemalt NATO üldisesse sõjalisse juhtimisse. Konsultatsioonid liitlastega diviisistruktuuri teostamiseks käivad. Eesti peab selleks ära tegema oma kodutöö. Liitlaste lisaüksused vajavad staapi, linnakut, laopinda ja väljaõppealasid, et nad saaksid ühes meie kaitseväega diviisi üles ehitada ja siin õlg õla kõrval harjutada. 

Sellest kõigest võidab Eesti julgeolek, aga saavad majanduslikku kasu ka siinsed omavalitsused ja ettevõtted. Kogu hankimise ja taristuehituse juures tasub teadvustada ka seda, et ehkki laskemoona, liikursuurtükke ja tankitõrjesüsteeme soetame mõistetavalt praegu veel välisriikide ettevõtjatelt, jääb märkimisväärne osa kaitsekulust siiski Eesti majandusse. Näiteks viimasel kolmel aastal on varustushanked, investeeringud ja majanduskulud olnud kokku miljard eurot, millest 562,5 mln ehk 56,2% on läinud Eesti tarnijatele. 

Eesti on paremini kaitstud, kui eales varem, aga … 

Midagi ei ole parata, riigikaitse on kallis, ent mööngem – vabaduse nimel pole ükski summa liiga palju. Näeme, et kaitsekulud suurenevad nii NATOs kui ka regioonis. 2022 on kaheksas järjestikune aasta, kui NATO Euroopa liitlasriikide ja Kanada kaitsekulud reaalnäitajates kasvavad. Väga mitmes riigis NATO idatiival suurenevad kaitsekulud nii protsendi kui ka absoluutväärtusena ja üha enam on eesmärgiks saamas kaitsekulu 3% SKPst. Ja kuigi võime kindlalt väita, et Eesti pole kunagi nii hästi kaitstud kui praegu, tuleb riigi kaitsmisesse järjepidevalt panustada ehk ka Eesti peab kuuluma püsivalt väärikasse 3% klubisse. 

Nende valimiste põhiküsimus on julgeolek