Jürgen Ligi: energeetikas ja hindades on vastuseid rohkem kui küsimusi

PUTINI meetod Euroopas pole enamasti sõda, sest Euroopa Liidu ja NATO vastu ta nii ei saa. Enamikus on see olnud energiasõltluse ehitamine, riikide koostöö õõnestamine, vastuolude, valeinfo ja umbusu levitamine.

Ta on oma mõjutustegevuseks kokku ostnud lääne poliitikuid ja parteisid, kellest kommunistide kõrval on edukaim olnud rahvuspopulistidega. Nood räägivad talle sobivalt suveräänsusest ja kiruvad Euroopa Liitu, sekka ka NATO-t, mis tegelikkuses on liitlaste killustamine ja üksindus suhetes Moskvaga. Ukraina saatus tulebki just üksijäämisest. Europarlamendis näiteks on Putinil mõlema partei, nii kommunistide kui “rahvuskonservatiivide” hääled.

Seda sõltuvust ja külvatud segadust lootis Kreml ka Ukraina sõjaks kasutada, sest heaoluühiskondi annab hästi pitsitada ebamugavustega, mida sõda seal tingib: hinnatõusud, sisetülid, sõjapagulased, sõjalise ja majandusliku abi taotlused, mis lääne valijatele ei meeldi. Gruusias 2008. ning Ukrainas 2014. aastal saigi ta vastuseks üsna jõukohased sanktsioonid, mis küll panid majandusele pidurid peale, ent tõstsid Putini enda reitingut ning lääne hirme.

TÕSI, nad tõid ka liitlaste kaitsekulude taastumise ja algul kaitseplaanid, seejärel üksused vastu Vene piiri. Ukrainaga õnnestus Putinil lääne valitsused juba ühtsemaks liita. Kahjuks siiski mitte ühiskonnad. On “imetlusväärne”, kuidas ta Euroopat ja Eestitki oma valeinfo ja propagandaga edasi laastab. Hiljuti valmis rahvusvaheline ajakirjandusuuring, kus Eestis kerkisid sellise info puhtakspesemise võrgustikus esile EKRE kanalid. (Eesti Ekspressis kajastati seda 21. detsembril artiklis “Venemaa võimsaim relv: Kremli propagandat Eestis levitab hästi sissetöötanud võrgustik”.)

Läks näiteks kolm päeva, kui Grünthal juba saatis raadioeetrisse Kremli 8. märtsil avaldatud valeuudise Ukrainas tegutsevatest USA biolaboritest, mis olevat sõjast hullemad. Sama kiiresti tegi Madison videoks Kremli toote, et energiakriisis on süüdi Euroopa, mitte Venemaa. Martin Helme versioon asjast on, et Putin pole süüdi, Eesti valitsus on. Tema käis seda hõikamas ka Vabaduse väljakul ning pälvis viivitamatu tunnustuse Kremlist: “Lõpuks ometi saab keegi aru, et süüdi pole Venemaa.” Lisaks on neilt lõputu hulk sõnavõtte Ukraina lüüasaamisest, rahust, mis pole Ukraina taastamine oma piirides, sellest, et see pole Vene-Ukraina, vaid Vene-USA sõda, et relvaabi ohustab Eestit ennast. Täpselt nagu Vene kanalidki seda korrutavad.

Madison nimetab nüüd valimiste suureks küsimuseks energeetikat, mis EKRE-le tähendab näiteks kolmesendist põlevkivielektrit. Sellega ei saaks ilmselt isegi põlevkivi, aga mis peamine: selleks ei jätkuks meil ka tootmisvõimsusi. Põhiküsimust energeetikas polegi, on ainult põhivastus ja see on investeerimine tootmisse, säästmisesse, võrkudesse, salvestusse, tarbimise juhtimisse.

KÕIK UUEMAD investeeringud pärinevad siin muide aastatest, mil mul oli au olla Eesti Energia nõukogu liige ja rahandusminister: viimane põlevkivi-segakütuse katel, õlitehas, Estilink 2, tuulepark, gaasijaam. Aga sõjast ja sanktsioonidest tekitatud energiadefitsiit on toonud kõrged hinnad, mis on pannud palavikuliselt tegutsema nii Eesti kui ka muu maailma.

Vahepeal oli vastupidi – investeeringute lünk tuli pikka aega kestnud odavatest hindadest. Hinnatõusus nüüd ei ole süüdi rohepööre – see liigub aeglaselt –, vaid ikkagi just sõda. Ja Vene tankide põletamine on ka osa energiapoliitikast. Pikemas vaates on probleem olnud ka Euroopa rutakas elektrijaamade sulgemises ja aatomienergeetika kartmises. Kuid taastuvenergeetika vastu sõdimine Eestis on parteiline totrus. Just taastuvast tuleb odavaim elekter. Seda peab küll muude allikate, ülekannete ja salvestamistega tasakaalustama, aga seda kõike ka tehakse. Hea uudis on, et energia hinnad on hakanud langema ja on juba ka lausa aastatagusel tasemel. Ja muugi hinnatõus on pidurdunud.

Jaak Madison levitab Kremli seletust, et kuna hinnatõus algas 2021. aasta sügisel, ei saanud see olla tingitud sõjast, vaid rohepöördest. Tegelikult on vastupidi. Rohepööre ei alanud sugugi siis, vaid siis jõudis nähtavamalt hindadesse gaasidefitsiit, mis oli osa Putini sõjast. Selle tekitamist alustas ta juba 2021. kevadel koos Ukrainat piiramisega. Mina julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni juhina lugesin selle kohta dokumente ammu enne hinnatõuse endid, nagu ka muide Venemaa infosõjast nii vaktsineerimise kui ka rohepöörde vastu.

TARBIMISELE pealemaksmine või maksude kaotamine, mida eriti EKRE peale surub, teeb olukorda tegelikult halvemaks. Defitsiiti ei tohiks kõigi jaoks subsideerida, sest tulemus on veel suurem nõudlus ning energiadefitsiit ja hinnatõus. Ja Venemaa sissetulekud ostjate arvu langusest hoolimata. Selle vea on teinud muidugi paljud riigid. Selle tagajärg on ka sotsiaalpoliitikale ja investeeringutele vajaliku ressursi raiskamine, kusjuures kasu ei saa suurimad hädalised, vaid ennekõike kõige tarbimisvõimelisemad.

Seepärast on mõistlikud meetmed praegu hoopis pensionitõus, üksi elava pensionäri ja üksikvanema toetus, toimetulekutoetus, maksuvaba miinimumi tõstmine kõigile ja eraldi ka pensionide puhul. Abi ei tohi olla sihitud mitte defitsiitse kauba tarbimisele, vaid sotsiaalprobleemidele. Ning lahenduseks endaks saavad ikkagi olla investeeringud ja säästmine, investeeringud ja säästmine.

Omaette kurioosne on, et Madison suutis minust esialgu meenutada ainult aastat 2015, mil ma olevat rahandusministrina tõstnud kütuseaktsiisi ja põhjendanud seda kahjuliku tarbimise maksustamise vajadusega. Esiteks oli rahandusminister siis Sven Sester, nagu vahepeal on ka ära parandatud. Teiseks pidanuks see üks maksustamise alusprintsiip olema talle tuttav paljudest allikatest. Mina õppisin ülikoolis juba kaheksakümnendatel aastatel, et umbes praegustel kahekümnendatel muutuvad keskkonnaprobleemid sedavõrd talumatuteks, et tekitavad ressursipuuduse, kliimamuutused, paljude piirkondade elukõlbmatuse, protestid, sõjad ja massimigratsiooni. Kui midagi tõsiselt ette ei võeta.

Kui varem oli mul oma riigi ja eestlaste tuleviku pärast meel väga raske, siis praegu on selle võrra kergem, et – tegutsetakse. Ka Eesti ettevõtted ei saa enam eksportida ega pangast suuri laene võtta, kui ei tõesta oma keskkonnateadlikkust. Kogu maailmas on taastuv- ja tuumaenergeetika buum. Ma olen hingelt rahvuskonservatiiv ega saa aru, miks rahvuspopulistid kõike majanduslikult ja keskkondlikult mõistlikku eitavad ning meie oma laste tulevikku hävitama kipuvad.