Eestis sünnib igal aastal üha vähem lapsi. Möödunud aastal nägi ilmavalgust 9092 last, mis on 554 võrra vähem kui aasta varem. Lahendusi otsides keskendume aga liialt sellele, miks noored ei taha lapsi saada. Kiputakse sootuks unustama pered, kes soovivad last rohkem kui miskit muud, kuid kelle teele seab takistusi tervis.
Lihtne tundub hurjutada noori, kes pole veel valmis pere loomiseks. Samuti on kiired tulema süüdistused riigi suunas, et toetused on liiga madalad, unustades ära, et lastega peredele toetuste maksmisel on Eesti Euroopas esikolmikus. Ent on peresid, kes soovivad last rohkem kui miskit muud, kuid kelle teele seab takistusi tervis. Just nemad on tulevased lapsevanemad, kes ei vaja veenmist ega suuri toetuseid. Neile on vaja teenust, mis aitab lapseni jõuda.
Viljatus puudutab hinnanguliselt iga kuuendat kuni seitsmendat paari maailmas. Eestis tähendab see tuhandeid peresid, kes unistavad lapsest. Kui meil on eesmärk, et iga laps, keda soovitakse, sünnib, siis need on pered, kellele me riigina peame pakkuma tuge ja võimalusi oma unistus ellu viia.
Õnneks pakub tänapäeva meditsiin paljudele neist peredest võimalust, mida veel mõnikümmend aastat tagasi ei olnud. Kehaväline ehk kunstlik viljastamine on kõige tõhusam ja laialdasemalt kasutatav viljatusravi meetod maailmas. Andmed maailmast näitavad, et kehaväline viljastumine on tõusuteel.
Eestis lõi Taani eeskujul viljatusravi programmi kakskümmend aastat tagasi Paul-Eerik Rummo. Kui esimesel aastal huvi oli napp, siis 2007 ja 2008 kasvas kehavälise viljastamise abil sündinud laste arv hüppeliselt ja on seda kasvu hoidnud ka järgmistel aastatel. Tegemist ei ole marginaalse tervishoiuteenusega, vaid olulise osaga Eesti sündimusest. 2024. aastal sündis Eestis kunstliku viljastamise abil 6,8 protsenti kõikidest lastest. See tähendab, et ligi iga viieteistkümnes Eestis sündinud laps tuli ilmale tänu viljatusravile. Need on lapsed, kes on väga oodatud ja armastatud ning kes paljudel juhtudel oleksid ilma meditsiinilise abita sündimata jäänud.
Kunstliku viljastamise programm on Eesti olnud edukas. Kuid võrreldes Euroopa viljatusravi ja kunstliku viljastamise lipulaeva Taaniga, kus 2023. aastal sündis kunstliku viljastamise abil 11 protsenti kõigist sündidest ehk ligikaudu üks laps üheksast, pole meil see meetod oma piire veel saavutanud. Pisikese lisarahaga ja kättesaadavuse paindlikumaks tegemisega võiks sündinud lapsi ja õnnelikke vanemaid olla veelgi rohkem.
Kõigepealt tuleb vaadata üle tervisekassa toetatava viljatusravi vanusepiir. Praegu rahastab riik kehavälise viljastamise teenuseid ja ravimeid kuni 40aastastele (kaasa arvatud) naistele. Samal ajal lükkub lastesaamine järjest hilisemasse vanusesse ning esmasünnitajate keskmine vanus on Eestis ületanud 30 aasta piiri. Üha enam tulevasi lapsevanemaid omandab esmalt hariduse, loob majandusliku kindlustunde ja jõuab laste saamiseni alles kolmekümnendates eluaastates. Kui ühiskondlik reaalsus muutub, peab muutuma ka süsteem, mis toetab perede loomist.
Seetõttu on põhjust küsida, kas kehtiv vanusepiir vastab tänaste perede tegelikule elule ja vajadustele. Minu meelest võiks tervisekassa rahastust viljatusravile laiendada kuni 42. aastani. See on meditsiiniliselt ja kulutõhususe mõttes kompromiss, sest 41. aastasel on veel realistlik prognoos rasestuda ja terve laps sünnitada. Mitmetes Euroopa riikides on riiklik rahastus kuni 42. eluaastani (Prantsusmaa, Leedu, Holland), Luksemburgis ja Bulgaarias 43. eluaastani ja Belgias isegi 45. eluaastani.
Teiseks võiksime Eestis käivitada geneetilise sobivuse testimise pilootprojekti enne viljatusravi. Tänapäevased testid võimaldavad tuvastada sadu raskeid pärilikke haigusi ning hinnata, kas mõlemad vanemad kannavad sama haiguse geeni. Nii anname peredele rohkem teadmisi ja võimalusi teadlike otsuste tegemiseks ning aitame vähendada raskete pärilike haiguste pärandumise riski. Pikemas vaates tähendab see paremaid tervisetulemusi lastele ja väiksemat koormust tervishoiusüsteemile.
Kolmandaks on oluline samm perede psühholoogiline toetamine. Iga kunstliku viljastamise abil sündinud lapse taga on sageli pikk ja emotsionaalselt keeruline teekond. Sellel teel on lootust, pettumusi, korduvaid ravikatseid ja ootamist. Need ei ole lihtsalt ravijuhtumid statistikas, vaid inimesed ja pered, kes on valmis lapsele armastavat kodu pakkuma. Sellepärast on sama oluline, et lisaks viljatusest avatult rääkimisele oleks paaridele tagatud ka kättesaadav psühholoogiline tugi. Süsteemne nõustamine ja vaimse tervise tugi peaksid olema loomulik osa raviprotsessist.
Kokkuvõtteks, kui 2024. aastal sündis kehavälise viljastamise abil Eestis 6,8 protsenti kõikidest lastest, siis võiksime võtta eesmärgiks selle osakaalu kasvatamise vähemalt 10 protsendini sündinud lastest.
Kui me päriselt soovime Eesti iivet kasvatada, tasub meil investeerida lahendustesse, mis juba täna tulemusi annavad. See tähendab rohkem lapsi, kes on andnud oma vanemate elule uue mõtte.