Olen põline tallinlane hoolimata sellest, et sündisin Lõuna-Eestis.

Perekond on mul „suur sõbralik Kreeka segadus“ – abikaasaga kahe peale viis last, lapselaps, miniad ja väimehed mitmelt kontinendilt, rääkimata kassist. Kodus naudin lugemist, maalimist, käsitööd ja aias nokitsemist.

Hariduselt olen keskkonnavaldkonna jurist ja just seetõttu lähevad mulle eriti korda kõik rohe- ja keskkonnateemad. Paraku on selles valdkonnas asi tihtipeale taandunud ainult loosungite tasemele ja mõnikord jääb suhe igapäevase reaalse eluga nõrgaks. Siin peaks nii seadusandja kui ka täitevvõim kindlasti konkreetsem olema, et inimesed ka tegelikult meie igapäevase elu rohelisemaks pööramise vajalikkust paremini mõistaksid ning tulevikus tekkivat kasu, ka nende eneste jaoks, näha oskaksid.

Töökogemust jagub nii avalikust kui ka erasektorist. Olen töötanud Riigikogu Kantseleis ja Keskkonnaministeeriumis ning eraettevõtluses arendanud projekte nii Eestis kui Balkanil. See, kuidas tihtipeale vägagi positiivsed algatused riigi masinavärgi uimaste hammasrataste vahele jäävad, on mulle tuttav teema. Niimoodi ei suuda me saada suureks ei vaimult ega ammugi siis jõult. Usun, et minu senised kogemused ja teadmised keskkonnaõiguse juristina saavad siin ainult kasuks tulla.

Loomulikult on mulle äärmiselt oluline eesti keel ja selle tulevik. Murelikult vaatan seda, kuidas minu noorim laps räägib täna inglise keelt juba paremini kui eesti keelt, ning see pole ainult minu mure. Üles on kasvamas põlvkond, kes ei mäleta enam Nõukogude okupatsiooni ja sellega kaasnenud venestamist. Ei mäleta seda, kuidas eesti keel tundus olevat see viimane, millest kinni hoida, et eestlaseks jääda.

Eesti keele hoidmine peab olema ka täna meie haridussüsteemi oluline kui mitte peamine eesmärk. Jah, lahkuv Riigikogu on eestikeelsele haridusele täielikku üleminekut tõsiselt võtnud ja loodetavasti saab see enne valimisi ka seaduseks, aga suurem osa tööst seisab alles ees.

Kandideerin Riigikokku Reformierakonna nimekirjas. Miks? Minu jaoks on vastus selge. Reformierakonna liige olen juba aastast 1996, seega ei olnud valik keeruline. Olen arenenud koos Reformierakonnaga ja näinud päris paljusid valimisi. Tunnen Reformierakonna inimesi läbi ja lõhki, tean, kuidas nad mõtlevad, ja olen kindel, et see on parim meeskond.

Olen oma vaadetelt kindlasti liberaal, kuid mõneski asjas kipun kalduma mõnevõrra konservatiivsusesse. Võlgu elamine, eriti riigi puhul, mulle ei meeldi ning peresuhetes austan traditsioone, mis põhinevad vastastikusel lugupidamisel nii partnerite kui ka vanemate ja laste vahel.

Mind ei sega, kui kellelgi teisel on teistsugused tõekspidamised või uskumused ja ta elab nende järgi. Sallin erinevusi ühiskonnas, aga mitte üleliia lärmakaid. Erinevused muudavad meid targemaks ja tugevamaks ainult siis, kui me neidsamu teadmisi ja arvamusi üksteisega ja üksteist austades jagame ning võimaluse korral arvesse võtame. Alati aitab, kui teistelt nõu küsida. Ka Serbia vanasõna ütleb, et kes tihti teed küsib, see ära ei eksi.

Sellistest põhimõtetest peaks lähtuma kogu avalik võim – nii seadusandlik kui täidesaatev. Ainult selline riik, mis on avatud, kodanikule kergesti kättesaadav, mis ei salatse ega talu korruptsiooni üheski selle avaldumisvormis ning arvestab oma kodanikega, saab pälvida nendesamade kodanike usalduse. Sellise riigi nimel olen ma valmis pingutama.

Pimedal kaamoseajal on mind alati aidanud väike talvine suplus jäises Läänemeres. Lepitab looduse ja igasuguste olukordadega, sest looduses ei ole halba ilma, igasugune ilm tuleb tänuga vastu võtta.

Kui lõpetuseks üritada ka natuke nalja teha, siis küsimusele, et miks just mina, on mul täiesti mõistlik vastus kohe võtta – puhtalt ajaloolise järjepidevuse huvides oleks praktiline, kui Riigikogus oleks vähemalt üks Kranich. On siiamaani kasuks tulnud ja tuleb kindlasti kasuks ka edaspidi.