Oleme Läänes energiasõltuvust Venemaast liiga pikalt aktsepteerinud, kuid edasi enam nii ei saa.
Elektri ja maagaasi kõrgetest turuhindadest on vähemalt praeguseks saanud meie uus reaalsus. Selle reaalsuse on meieni toonud mitme ebasoodsa asjaolu kokku langemine, kuid olulisimaks teguriks saab pidada demokraatlike väärtuste nimel Vene gaasist ja elektrist loobumist.
Olen veendunud, et praegu on õige aeg vaadata üle oma energiakulud ja otsida võimalusi energia säästmiseks ning oma tarbimisharjumuste ümberkujundamiseks. Mineviku odav energia tekitas mugavustunde ega soosinud energiasäästlikku käitumist, kuid nüüd on muutuseks nii vajadus kui võimalus. Nii näeme oma käitumist kohandades, kuidas rohepööre meie elukeskkonda pikas perspektiivis ning rahakotti juba täna positiivselt mõjutab.
Energiahinnad hakkasid möödunud sügisel kerkima terve loetelu tegurite tõttu, millele tänaseks veel head lahendust pole.
Erinevateks mõjutajateks on näiteks:
Madalast fossiilsete energiaallikate hinnast tulenenud vähene motiveeritus, et investeerida roheenergia tootmisvõimekusse,
tarneahelate ümberpaiknemine,
gaasi tarneraskused,
tavapärasest madalam veetase Põhjamaade hüdrojaamade reservuaarides,
Soome tuumajaama uue ploki veninud kasutuselevõtt ja elektrijaamade plaanilised hooldused.
Teiselt poolt on nõudlust energia järele suurendanud tarbimise kiire taastumine Covid-19 pandeemiast ja üks viimaste aastate külmemaid talvesid. Nüüdseks on hinnatõusu üheks olulisemaks teguriks kujunenud aga Putini Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas, mistõttu on senised tarneahelad olulises osas nii energeetikas kui mujal katkenud ja nende asendused on kallimad.
Putini sõda Ukrainas on meid sundinud tegema olulise valiku — loobuda mittedemokraatliku riigivõimu energiaimpordist. Mida kiiremini, seda parem. Odav Vene energia oli mugav ja enne Venemaa täiemahulist sõda Ukrainas ei olnud loobumiseks julgust ega pressivat vajadust. Küsimus on alati olnud hinnas ja lõpuks on kaalukausid raha ja väärtuste vahel pöördunud. Eesti ja iga teise demokraatia eest seisva riigi jaoks on valik Vene energiast loobumiseks ainuõige ning tähendab ühtlasi ümberkorraldusi meie energiasüsteemis ja tarbimisharjumustes.
Eesti on selleks ka juba olulisi samme astunud, näiteks käivad tööd sünkroniseerimaks Balti riikide elektrisüsteem Mandri-Euroopa sagedusalaga. See aitab meil saada elektrisüsteemi poolest Venemaast sõltumatuks. Samuti oleme vähendanud enda sõltuvust maagaasist näiteks kaugküttes, kus oleme selle asemel kasutusele võtnud kohalikku biomassi. Ümberkorraldused energiasüsteemis ei toimu üleöö, kuid nende muudatuste läbiviimisel on oluline roll tarbijate positiivne meelestatus roheenergiale ülemineku osas.
Kuidas roheenergia odavam on?
Elekter on valusalt kallis nii kodanikele kui ettevõtjatele. Riigikogus ja ühismeedias kerkinud üleskutsed astuda välja Põhjamaade ühtsest NordPooli energiabörsist ja seeläbi hind alla tuua on asjatundmatud ning ei paku energiakriisile reaalset lahendust. Põhjus on lihtne — Euroopa Liit pole Rootsi laud, kus valime seda, mis meile sobib sel ajal kui meile sobib. Ühisel turul osalemine tähendab, et oleme seal täielikult. Ka energeetikas. Veelgi enam – kui me ka isegi tahaksime end teistest täiesti eraldada ja seeläbi soodsat põlevkivielektrit „nautida“, ei oleks see realistlik. Kui me ei saa enam oma välisühendustele loota, ei piisaks varustuskindluse tagamiseks jaamadest, mis meil olemas on. Hinna kunstlik piiramine tähendab, et kõigi tundide jaoks seda „soodsat“ elektrit ei jätku ning neil tundidel me peame siis arvestama, et elektrit lihtsalt ei ole. Rääkimata Euroopa Liidu ülestest CO2 kvoodimaksudest ja fossiilkütuste hinnastusest, mis põlevkivist elektri tootmise hinda veel lisaks kergitab.
Seetõttu on NordPoolist välja astumine mõeldamatu — me lihtsalt ei suuda omal jõul enda tarbimisvajadusi rahuldada. Siiski jääb küsimus: mida saame teha selleks, et elektrihinnad enam sellist šokki ei tekitaks?
Kogu NordPooli piirkonnas tuleks suurendada investeeringuid taastuvenergiasse. See tagaks sõltumatuse kolmandatest riikidest ning pikas perspektiivis ka odavama hinna. Siseriikliku täiendava taastuvenergia tootmise abil saame tagada, et erakorralistes olukordades —näiteks riikidevaheliste ühenduste katkemisel või suurimate tootmisüksuste erakorralisel tööst väljalangemisel — ei tõuse Eestis energiahinnad ebamõistlikult kõrgele ja saame tagada ka varustuskindluse.
Muidugi mõjutab lisatootmisvõimsus ka otseselt hindasid. Näiteks tuuleparkide rajamisega kaasneva lisatootmisvõimsuse abil suurendame pakkumist NordPooli turul, mistõttu läheb alla ka NordPooli börsihind. See on rohepööret planeerides olnud ka läbivalt eesmärgiks — et tarbijatele tagada taskukohane hind ja varustuskindlus ka siis, kui nõudlus elektrienergia järgi on suurem. Kohalikul tasandil taastuvenergia võimekuse tõstmine kaotab vajaduse suurte kesksete fossiilkütustel toimivate elektrijaamade ning fossiilkütuste impordi järele ja aitabki hoida hinna taskukohasena.
Tuleb tõdeda, et paljudes Euroopa riikides on investeeringud taastuvenergeetikasse ja tuumaenergiasse olnud kasvava energianõudluse katmiseks ebapiisavad ja aeglased. Seda ka Eestis. On poliitiline suunis kliimaneutraalsuse saavutamiseks, kuid tulemuste väljendumine võtab aega. Aasta-aastalt tõusnud CO2 kvoodimaksude ja fossiilkütuste hinnastuse mõju elektrienergia hinnas näitavad selgelt, et taastuvenergiaseadmeid ja neid tasakaalustavat salvestusvõimsust on täna turul veel ebapiisavalt. Vajalik on võtta täiendavaid samme, et vähendada suure keskkonnajalajäljega fossiilsete energiatootjate mõju energiahindadele. Praegu saame võtta vastu olulisi otsuseid, et suurendada riigi valmisolekut tulevaseks talveks, aga ka pikemas plaanis.
Üht-teist on siiski juba tehtud, et turul tegutsevate energiatootjate valikuid taastuvenergia kasuks kallutada. Riik on viimastel aastatel korraldanud taastuvelektri vähempakkumisi kokku 465 gigavatt-tunnile roheelektrile. Kontekstiks — aastas tarbitakse Eestis 8400 gigavat-tunni jagu elektrit. See toetusskeem on näiteks toonud meie suurematesse linnadesse biomassi koostootmisseadmed, aga ka näiteks päikeseenergia turu käima tõmmanud. Sama teed ja sarnase skeemiga on minemas ka biometaani turg.
Ka tuuleenergias on olnud mitmeid läbimurdeid — tähtsaimaks võib pidada tuulikutasu. See aitab lahendada mitte-minu-hoovi-probleemi, mis on seni väga teravaks murekohaks olnud roheenergiale üleminekul. Kui inimestel pole tahtmist ja motivatsiooni enda kodu lähedale tuulikut paigaldada lasta, pole ka riigil palju midagi teha. Nüüd see aga loodetavasti laheneb. Need näited on kindlasti roheenergiale üleminekuks teed sillutanud, kuid oleme sellel teel alles esimese kolmandiku läbinud. Õnneks on järgmine kolmandik oluliselt lihtsam, sest tehnoloogiate hinnad on vahepeal odavnenud.
Mis edasi saab? Lahendused on lühi- ja pikaajalised
Selleks, et kõrged hinnad enam rahakotile survet ei avaldaks, tuleb ennetavate tegevustega alustada kohe. Riigi poolt töötame igapäevaselt selle nimel, et investeerimiskeskkond oleks sellisteks tegevusteks soodne ja kui võimalik, toetame. Reaalsed tegevused viiakse ellu indiviidide ja ettevõtete tasandil – seda läbi nii investeeringute taastuvenergiasse kui ka oma kodu või ettevõtte energiatõhusaks muutmisesse. Isegi kui see nõuab praegu veidi suuremat tükki eelarvest, on see täna ainus võimalus oma tulevaste püsikulude märkimisväärseks vähendamiseks. Praegused kõrged hinnatasemed, mille langust lähiajaks ei prognoosita, muudavad need mahukad investeeringud energiatõhususse kiiremini tasuvaks.
Loomulikult on ka lihtsamaid/vähemkulukaid lahendusi, millega kohe alustada. Esimese sammuna on oluline tekitada ülevaade oma energiatarbimisest ja sellele vastavalt planeerida samme kokkuhoiuks. Igaüks saab vaadata, kas oma põrandakütte ja teiste suuremate energiatarvitite kasutust saab vähendada. Energiakulusid aitavad vähendada täna juba laialt levinud nutikad seadmed, mille tulemusena on võimalik energiakasutust automatiseerida või tarbida aegadel mil energiahind on soodsam. Kuna majapidamises kulub enim energiat kütmiseks ja vee soojendamiseks, siis on need esimesed kulukohad kuhu pilk peale visata. Näiteks on Eesti ettevõte Themo loonud nutika börsihindadega arvestava termostaadi, mis aitab sul keskmiselt 8€/m2 kohta aastas elektriarvete pealt kokku hoida.
Oluline on ka üle vaadata, kas seni sõlmitud energiapaketid vastavad su vajadustele. Kui pole vajadust, huvi või võimalust oma tarbimist vastavalt börsihindadele juhtida, tasub kaaluda hoopis fikseeritud hinnaga pakettide sobivust. Samuti võib mõningane sääst peituda oma võrgutariifi üle vaatamises. Pole ühte võluvitsa, mis kulud alla tooks, aga need on esimesed lihtsad sammud, mis aitavad energiakulusid vähendada. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on mitmeid energiasäästunippe koondanud siia.
Pikas plaanis tasub investeerida hoonete energiatõhususse. Seeläbi on võimalik oma püsikulusid oluliselt vähendada. Selleks on riik avanud ka erinevaid toetusmeetmeid, mis aitavad hinnatõusuga toime tulla. Korralikult renoveerides võib elumaja KredExi arvutuste järgi muutuda lausa kuni 60% energiatõhusamaks. Selleks oleme KredExis avanud ning peagi lisaks avamas mitmeid toetusi, mille abil saab teha vajalikud investeeringud oma kodu renoveerimiseks ja päikesepaneelide paigalduseks.
Energiakriis on võimalus leida uusi lahendusi kauaikaldunud probleemidele. Aga siin ei saa ainult riik võluvitsaga appi tulla. Kõik peavad üles näitama leidlikkust ja oma tarbimisharjumused üle vaatama ning kaugesse tulevikku lükatud investeeringud, nagu kodu remont, juba täna ette võtma.