Peaminister Siim Kallase kõne Tartus

Uudis
|
23.02.2003

Head tartlased! Mul on väga hea meel, et mind on teist korda kutsutud Tartusse pidama kõnet vabariigi aastapäeva tähistamisel. Loodan, et sellest kujuneb tava ka järgmiste peaministrite puhul.

Homme tähistame Eesti Vabariigi 85ndat aastapäeva.
Saatsin sellel puhul õnnitlused viiele elus olevale Vabadussõja veteranile. Palju tervist neile veelkord.
Minu äi saab aprillis 87 aastat vanaks. Meil on üks 7aastane lapselaps. Kindlasti tuleb neid veel. Mina tahan, et minu lapselapsed saaksid elada õnnelikus ja kestvas Eesti Vabariigis. Kas Eesti Vabariik on olemas ka 85 aasta pärast? Kas me oskame sellele küsimusele vastata? Mida teha täna, et sisendada usku Eesti Vabariigi kestvusesse 85 aasta jooksul?

Eesti on nii tilluke, nii märkamatu, et tema iseseisvuse säilimine võib tunduda ajutisena. Üks ajaloolane ütles kunagi, et sõjaeelse Eesti Vabariigi juhtide hulgas oli rida inimesi, kes sisimas ei uskunud tegelikult kunagi Eesti iseseisvuse igavese säilitamise võimalusse. Nad pidasid Eesti iseseisvust ajutiseks. Paljud meist peavad võib-olla ka täna meie iseseisvust ajutiseks nähtuseks. Mina ei taha näha Eesti tänast iseseisvust ajutisena, ma tahan, et ka minu lapselapsed elaksid õnnelikus Eesti vabariigis. See tähendab, et need, kes mõtlevad samamoodi kui mina, peavad ka ette mõtlema vähemalt 85 aasta peale. Kas täna on iseenesest mõistetav, et meie iseseisvust selle aja jooksul mitte keegi väljastpoolt ei ohusta?

Eesti Vabariik sündis rahvusvahelistes tormituultes. Tormituul puhub ikka suurriikide poolt. Ikka oleme oma ajaloo jooksul otsinud tuulevarju. Ja otsime seda tänagi.
Mida teha ise? Mis sõltub meist enesest? Kuidas käituda õigesti rahvusvahelistes tormituultes
Augustis 1919 oli kogu tsiviliseeritud läänemaailm ühisrindena võitlemas enamliku Venemaaga. Mitte ükski suurriik ei tunnustanud eesti iseseisvust. Kõik pidasid meid taastatava tsaariimpeeriumi loomulikuks osaks. Ainult et selle tsaarivõimu taastamiseks oli vaja, et täiesti reaalselt olemas olev Eesti sõjavägi aitaks veidikene Vene Loodearmeed, kes kangesti Peterburi vallutada tahtis. Eesti ei tahtnud juhmide vene valgekaartlaste eest sõdida. 10.augustil 1919 kutsus inglise kindral F. Marsh enda juurde rühma vene seltskonnategelasi ja ütles: “Teil on 45 minutit aega, et moodustada Vene loodepiirkonna valitsus, mis tunnustaks Eesti iseseisvust.” See oli naljakas, mitte liiga tõsiseltvõetav, aga siiski esimene tunnustamine, mis toimus lihtsalt sellepärast, et Eesti iseseisvust oli äkki vaja. Ja vaja oli teda sellepärast, et Eesti sõjavägi oli selleks ajaks nii kõva tegija, et see mõjutas kogu rahvusvahelist olukorda.
2. veebruaril 1920 sõlmis Eesti Nõukogude Venemaaga rahulepingu. Tegi seda nii vene valgekaartlaste kui ka neid toetavate mõjukate suurriikide suureks pettumuseks. Siseriiklikus väitluses süüdistasid põllumeesteparteid eesotsas esikõneleja Jüri Uluotsa ja Konstantin Pätsiga valitsust surmapatus, kommunistliku võimu levitamisele kaasaaitamises. Nõukogude Venemaa tunnustas Eestit, kuna ei saanud temast sõjalise jõuga jagu.
80ndate lõpus, kui tuul hakkas raputama Nõukogude riiki, ja Eesti rääkis üha kõvema häälega oma iseseisvuse taastamisest, väisasid meid mitmed suurriikide poliitikategelased, kelle sõnum oli – olge ometi vait! Ärge ohustage Venemaa reformiprotsessi! Kõigepealt tugevdage koos nõukogude rubla ja alles siis, kui üldse vaja on, hakake rääkima oma rahast. Paber sellise soovitusega on mul kodus kusagil pappkastis tallel.

Kümme aastat oleme loonud oma positsiooni, selleks, et olemas olla, selleks, et maailmapoliitikas kaasa rääkida. Miks meid üldse on kaasa haaratud. Miks meie ees on avatud NATO uks, miks meid ollakse nõus võtma Euroopa Liitu?
Loomulikult on eeldus, et me seda ise tahame. Aga see pole kaugeltki ainuke oluline tingimus. Me peame vastama teatud nõudmistele, mis esitatakse meile kui partneritele, osalistele. Nende tingimuste täitmine on toimunud läbirääkimiste käigus Euroopa Liiduga ja toimub liitumise käigus NATOga. Meid loetakse kõlbulikuks olema partner, olema osa läänemaailma väärtuste süsteemist.

Mõned riigid on rahul ja mõned pahased, et Eesti ühines nn. Vilniuse kümne avaldusega. Aga mõtleme sellele, et kui me poleks liitujad nii NATO kui ka Euroopa Liiduga, siis poleks ka Vilniuse kümmet ja meie seisukohavõtt ei huvitaks oluliselt isegi kohalikke diplomaate, Eesti ajakirjandusest rääkimata. Me oleme olulised, kui me oleme partnerid rahvusvahelise julgeoleku alases koostöös. Üksikutest rändajatest huvituvad vaid maanteeröövlid.

Missuguste suurriikidega on meil ajaloos olnud head ja missugustega keerulised suhted? Täna räägime palju meile tähtsatest partnersuhetest Ameerika Ühendriikidega. Aga me tahame olla head partnerid ka teistele olulistele riikidele.

Me hindame kõrgelt Saksamaa valitsuse toetust meie euroliiduga liitumise taotlustele. Nimelt kantsler Kohli valitsuse kõva sõna tagas meie väljavalimise Euroopa Liidu laienemise esimesse ringi. Me olema hakanud julgema rääkida sellest, kui oluline on meie jaoks olnud baltisaksa kultuur, kui palju on meie maa arengusse andnud baltisakslased. Me loeme täna baltisaksa kultuuri juba arglikult osaks Eesti kultuurist ja oleme selle üle uhked. Seetõttu ei taha me mitte mingil juhul, et meie ja Saksamaa vahel tekib umbusk või tuletatakse ajaloost meelde mingid vanad hirmud.

Prantsusmaa on kõige jõulisemalt võidelnud Euroopaliku kultuurilise mitmekesisuse säilimise eest, mille osaks on ka prantsuse keele ja kultuur. Ma imetlen Prantsusmaad, mulle meeldib see rahvas ja tema keel. Ma arvan, et Prantsusmaal on õigus, kui ta seisab vastu ameerika massikultuuri ülevõimule. Ka meie peame olema huvitatud, et meie haritusest ei taanduks saksa, prantsuse ja ka vene keele oskus. et asemele ei jääks ainult üks suhtlemise vahend – inglise keel. Ma tahaksin, et me oleksime Prantsusmaale tõsiseks partneriks üleeuroopalise kultuuri toetamise poliitikas. Ma arvan näiteks, et tuleviku ühise Euroopa eelarvest peaks märksa suurem osa minema üleeuroopaliste kultuuriprojektide toetamiseks.

Me tahaksime väga, et ka Saksamaa ja Prantsusmaa näeksid meis asjalikke partnereid ega suhtuks meisse ükskõikselt, kui mingisse tülikasse pisitegijasse. See on väga tuttav ja väga vana suhtumine.

Ja loomulikult tahame me olla heaks naabriks Soomele, Venemaale, Balti riikidele.

Ma tahaksin, et kõik kaaskodanikud usuksid, et Eesti Vabariik kestab veel 85 aastat ja sealt edasi ka. Et kõik usuksid, et Eesti Vabariik pole ajutine nähtus. Selle tõestamine näib olevat sugugi mitte lihtne asi. Ma märkan meis, eestlastes mingit rahvuslikku ebakindlust, mis mõnel puhul väljendub lausa alaväärsustundena. Võtame näiteks rõõmupurske, mida mõned inimesed ilmutasid, kui Prantsuse president uue Euroopa riikide kohta üsna pahasti ütles ja lõuad käskis pidada. Küll ikka pani hästi! Aga need pugejad nüüd said! Ei tea, kas poleks paha juua üks klaasike rahustavat teed ja mõelda pisut järele. Mille üle rõõmustatakse? Et meie riigi kohta öeldi pahasti? Nimelt riigi ja mitte valitsuse!

Meie ebakindlust näen ma ka inimestes, kes mitte mingil juhul ei taha näha, et meil siin Eestis on ka midagi hästi läinud. Kõik on halb ja läheb aina halvemaks. Küll ma olen püüdnud aru saada sellisest leppimatust eesti tänapäeva vihkamisest. Üks võimalik seletus on see, et need inimesed, kellel alati on suunurgad allapoole, tegelikult on sisimas veendunud, et Eesti Vabariik on ajutine nähtus. Ja alateadlikult püüavad nad endale seda tõestada, sulgedes silmad meie maa positiivse arengu ees.
Öeldu ei tähenda, et inimestel ei või olla hoopis teistsugune ettekujutus heast Eesti Vabariigist kui minul. Erinevate arengumudelite üle olen alati valmis vaidlema. Aga see on hoopis teine asi, see ei ole kõikevihkav eitamine.

Arvan, et meie rahvuslikul ebakindlusel on ka omad objektiivsed põhjused. Mõistagi on nendest ülesaamine ka võimalik.
Kõige esimene rahvusliku ebakindluse põhjus on kindlasti see, et me oleme nii neetult väikesed. Meid ei ole rahvusvaheliste uudissaadete ilmateadetes, meid ei ole meisse nii positiivselt suhtuva ajakirja “The Economist” ülevaatetabelites. Sellest ülesaamiseks pole muud võimalust, kui uskuda, et mistahes uue valitsuse poliitika tulemusel õnnestub loomulik juurdekasv plussi pöörata. Rahvaarv muutub küll aeglaselt, aga kui juurdekasv on pidev, siis – 80 aasta pärast… see lootus lisaks meile tublisti enesekindlust.
Teine ebakindlustunde allikas on see, et me andsime oma iseseisvuse 1940ndal aastal vastupanuta ära. Me imetleme Soomet ja tema rahva usku ka täna, et nad suudavad oma riiki ka täna jõuga kaitsta. See tingib olulise vahe ka meie kahe rahva julgeolekualases mõtlemises.
Ja kolmas ebakindluse tekitaja on tegeliku järjepidevuse nõrkus meie kahe iseseisvusperioodi vahel, see, et meie tegelik iseseisvus on olnud nii neetult lühike. Me tähistame küll homme oma riigi 85ndat aastapäeva, aga teame ju väga hästi, et tegelikult on selles ajas 50 aastane suur auk. Meil pole järjepidevat eliiti. Meil pole perekondi, kus oleks kolm põlvkonda riigitegelasi, kohtunikke, sõjaväelasi, äritegelasi. Selliste rahvuslike suguvõsade tekkimine ja kujunemine on alles ees. See aga süvendab muljet meie riigi lühiajalisusest.

Mis suurendaks meie eneseusku tänases päevas, usku oma riigi kestvusesse kaugemaski tulevikus?
Üks on kindlasti õige julgeolekupoliitika. Täna juhindume mõttest, et meie julgeolek on võimalik tagada ainult rahvusvahelise koostöö kaudu. See on meie jaoks tähendanud kindlat liikumist NATO ja Euroopa liidu liikmelisuse suunas.
On loomulikult olemas ka teine tee. Suurendada oma sõjalist võimsust. Tegelikult on võimalik numbritega kirjeldada, kui suur peaks olema meie riigi kaitsejõud, et suure tõenäosusega suuta tagasi lüüa võimalik vägivaldne kallaletung. Aga need numbrid on eelkõige rahaliselt väga, väga suured. Tänase 2 asemel peame umbes viis aastat hoidma oma kaitsekulutused vähemalt 15% tasemel sisemajanduse koguproduktist. See oleks umbes pool tänasest eelarvest. Püssi all peame pidama 20 tuhandet meest. See on võimalik, kui rahvas nii otsustab, aga isegi siis on kahtlane, kas sellega luuakse usutavus, et sellest piisab riigi kaitsmiseks iga võimaliku kallaletungi puhuks.

Kas meie enesekindlust suurendab rohkem see, kui me oleme vait ja märkamatud, või vastupidi – oleme justnimelt aktiivsed, oleme tegijad?
Me kuuleme – tegite vea, asusite toetama ühtesid suurriike teiste vastu. Oleksite ometi vait olnud!
Me kuuleme – milleks meile teistest erinev maksusüsteem, teeme ometi nii, nagu igal pool mujal!
Lugege Vahur Made raamatut “Külalisena maailmapoliitikas” ja te näete, kuidas Eesti oli enne II maailmasõda jätkuvalt mures oma rahvusvahelise positsiooni pärast ega soovinud halvendada oma suhteid ühegi riigiga. Isegi siis, kui see riik oli rikkunud Rahvasteliidu põhimõtteid. Eesti hoidus igasugusest kriitikast, aga ka toetusavaldustest tülidest haaratud riikidele. Eesti toetas sisuliselt Abessiinia vallutanud Itaaliat ja Soomet rünnanud Nõukogude Liitu. Peale selle, et mul on sellise poliitika pärast täna piinlik, ei näe ma ka kuidagi, et Eesti oleks kuidagiviisi omaenda julgeolekut sellise käitumisega kindlustanud.

Mind ja valitsust süüdistatakse liigses ustavuses liitlassuhtele Ameerika Ühendriikidega. Olen sellest küllalt palju kirjutanud ja rääkinud ega hakka siin oma väiteid kordama. Aga mind paneb mõtlema hoopis muu. Meil on palju neid, kes väga uhkelt ja julgelt kritiseerivad USAd. Aga neid, kes kirjutavad mõnikord kriitilisi artikleid Venemaa kohta, on vaid paar inimest. Ometigi tunneme kõik olukorda Venemaal kindlasti paremini, kui Iraagis, mille legendaarse juhi tervise pärast nii liigutavalt muret tunneme. Kas meil pole mitte liiga palju lömitamist Venemaa ees? Kus on protestid selle puhul, et rahvusvähemustel ei lubata enam oma keeles kasutada ladina tähestikku, vaid nendel on kohustus asendada see slaavi tähestikuga? Kus on protestid selle kohta, et Venemaa ei tee koostööd isikute tegevuse uurimisel, kes on sooritanud inimsusevastaseid kuritegusid? Ja kus on ometi mure tsetseenia rahva saatuse pärast? Või tshetsheenia põgenike pärast ? Kas pole selle taga mitte alateadlik (või teadlik) hirm – et mine tea, äkki tulevad tagasi? Ja siis tuleb pahandusi. Seesama Eesti iseseisvuse ajutisuse tunne.

Julgen väita, et meil on küllalt põhjust ka rahvuslikku uhkust tunda. On sportlased, kes üha tähelepanuväärsemaid tulemusi saavutavad. On omanäoline kultuur, mida on suudetud säilitada läbi aastasadade. On keel, mis visalt paneb vastu katsetele teda asendada, kord saksa, kord vene, ja kas nüüd, inglise keelega. Me võitsime vabadussõja, me olime esirinnas Nõukogude Liidu lagundamisel. Me oleme suutnud saatusekaaslaste seas kõige kiiremini tuua ühiskond nõukogude korrast tagasi õigusriiki ja turumajandusse, ehk, nagu öeldakse, me oleme suutnud kalasupist uuesti akvaariumi teha.
Meie tulevik sõltub paljuski sellest, kui omanäolised ja iseseisvad me oleme. Kui me üritame vaid kõigiga sarnaneda ja märkamatuks jääda, toob see minu arvates kaasa mitte turvatunde suurenemise, vaid vastupidi – rahvusliku ebakindluse süvenemise.
Kohe pärast Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist toimuvad valimised ja kohe selle järel tulevad otsustavad sammud Eesti iseseisvusele uue sisu andmisel. Täna võin veendunult kinnitada, et eesti astumisel rahvusvahelistesse suurorganisatsioonidesse meie iseseisvuse teostamise võimalused mitte ei vähene, vaid suurenevad. Seda kinnitab ka Iirimaa kogemus, samuti Taani ja Soome poliitika tänapäev. Tõsi, see kehtib vaid juhul, kui Euroopa Liidu juhtimise mudelis midagi olulist ei muudeta. Ei tule üleeuroopalist presidenti ega mingitki otsusetegemise kehandit, kogu, kellel oleks pisemgi ülevõim rahvuslike valitsuste üle. Kui põhiküsimused lahendatakse edaspidigi rahvuslike valitsuste konsensusega, sõltub meie hääle tugevus meist endist. Sellest, kui palju meil kui riigil on loovust, kui palju usaldusväärsust ja kui palju paindlikkust. Usaldusväärsus on selles koostöös riigi kõige tähtsam vahend. Kui see on olemas, on ka häälel kaalu. Iseseisev mõtlemine kombineerituna usaldusväärsusega – see on meie vahend oma tuleviku kindlustamisel.
Head sõbrad! Eesti Vabariigi 85nda aastapäeva eel kutsun teid kõiki üles vaatama tulevikku lootuste ja heameelega, kutsun teid üle saama ebakindluse torgetest oma südames. Usun Eesti Vabariigi tulevikku!


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt